Einar Laigna tutvustas linnuses rüütlikultuuri

Laigna mõõgaga

Rakvere linnuses toimus 22. juulil kümnes keskajale pühendatud Mõõga ja Mantli päev. Filosoof ja mõõgameister, kolonelleitnant ja preester Einar Laigna pidas linnuse keskajahõngulises refektooriumis sütitava loengu teemal „Rüütlikultuur ja mõõgad”.

Ülle Kask

 

„Olen kogu oma elu pühendanud meie kultuuriajaloo tundma õppimisele, ja seda mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas,” lausus Einar Laigna teda kuulama tulnud ajaloohuvilistele.

„Mul on au olla ka sepp ja mõõgasepp. 15 aastat olen teinud mõõku ja 70. on valmimas. Iga mõõk on omaette lugu, nagu aste ühel trepil, mida mööda sa lähed, aga lõppu sellel pole. Tee täiusele on inimesele pikk ja saavutamatu.”

Rüütlikultuurist rääkides toonitas Laigna, et iga kultuurkond oma tervikus omab ühte aluskontseptsiooni ja keskajal oli selleks kristlus.

Rüütel pidi teenima kolme suurust, esiteks, jumalat kui absoluuti ja universumi seaduspärasust. Teiseks pidi rüütel eriliselt austama daami – naist, kes tähendas elu. Kolmandaks pidi ta austama kuningat, et ühiskonnas valitseks kord.

Laigna meelest kohtab tänapäeval vähe tõelist mehelikku suhtumist tütarlastesse, daamidesse, emadesse, õdedesse, kaaslastesse, ja naisolevustesse üldse.

Keskajal oli rüütli kasvatus väga range ja jagunes mitmeks osaks. Kasvatus algas varasest lapsepõlvest, kuhu kuulusid sõjamängud puumõõkadega ja lumekindluste ehitamine.

„Tänapäeval vist on asi juba teisiti, nüüd kõik näpivad nutitelefoni,” oli Laigna nördinud. „Minu ajal said lapsed veel lapsed olla. Ja see on inimese kujunemisel täiskasvanuks ääretult tähtis, et talt ei võeta ära lapsepõlve. Kui liiga vara suruda lastele peale täiskasvanute maailma tema pahelisuses, siis hiljem ei saa iialgi küpseks,“ jätkas ta.

„Iga asi omal ajal. Iga asi õigel ajal. Ja on asjad, mis liiga vara ei tohi tulla, mis panevad isiksuse psüühilise arengu seisma. Esimene asi on varane seksuaalsus. Tänapäeval tahetakse teadlikult saavutada niisugune infantiilne inimmass, keda on lihtne manipuleerida ja propagandaga valitseda. Nemad ise ei mõtle mitte midagi,” põrutas Laigna.

Kuni seitsmenda eluaastani kasvatasid noort rüütlit, last, poisikest tema ema ja teised daamid, teised naised. Need naised olid oma arusaamadelt väärikad ja endast lugupidavad. Poisike kasvas õhkkonnas, kus ema õpetas väärikat, soliidset käitumist ja tuletas pidevalt meelde, mismoodi üks mees peab ennast üleval pidama. Kui ema või naine ütles poisile: ära virise, siis see mõjus.

„Me oleme kuulnud ütelust, et mees ei nuta. Ma ütleksin teile niimoodi, et mees võib nutta küll. Liigutusest, kaastundest, armastusest, valust, aga mees ei virise ja ei pirise. Need on kaks eri asja,” rõhutas Laigna.

Rüütli kasvatus oli karm, aga õiglane. Seitsmeaastaselt saadeti laps kodust ära teise rüütli juurde, sest mehe kasvatus nõudis kindlat korda.

Teine aste oli relvakandja, kui õpiti mõõgaga koos elama. Relva omamine ja kandmine polnud mitte oma isikliku viha väljaelamiseks, vaid relv oli kõrgemate väärtuste teenistuses.

„Nii nagu ka Eesti kaitseväes ei anta relva kätte mitte selleks, et kui sa vihastad ja paha tuju on, siis võta ja lase, vaid relv on põhiseadusliku korra ja riigi kaitseks. Sellega peab kaasnema kindlasti tõotuse andmine ja kindel relva käsitsemise kord ja õpetus, ” toonitas erukolonelleitnant Laigna.

Relvakandja pidi olema ka toapoiss ja täitma kõiki käske. Ja vait olema. Lauas teenimine oli samuti õppekogemus, teisi inimesi pidi oskama viisakalt teenida.

„Tänapäeval on täisinimesed vait, kui lapsed karjuvad ja kisavad. Selline asi oli tollal mõeldamatu, et kui laud on kaetud, siis enne, kui täiskasvanud tulevad laua taha, lapsed on seal juba näppupidi sees,” märkis Laigna.

Relvakandjaks saamine toimus 14aastaselt religioosse riituse läbi. Ema ja isa saatsid poja altari juurde, kus preester andis noorele rüütlile mõõga ja vöörihma. Siis tohtis noormees juba vestlusest osa võtta, kuid mitte vaielda.

Rüütli kasvatuse juurde kuulus karastus, vastupidavus, sõjandus, suuremeelsus, mehisus, ausus, vaprus, väärikus. See oli ettevalmistus initsiatsiooniks – rüütliks löömiseks, mis toimus 21aastaselt. Siis pidi rüütel andma ka vasallitõotuse ja truudusevande. Vanne sidus ja vannet tuli pidada. Rüütel sai õiguse kanda mõõka, oda, soomusrüüd ja vapiga kilpi.

Initsiatsioon ehk rüütliks löömise tseremoonia oli pidulik sündmus, mis tähistas ühest seisundist teise minekut.

„Minu nooruse ajal oli tihti kuulda ütelust: ära sekku jutusse, sa pole veel leeris käinud. Ühesõnaga, kui sa pole saanud täiskasvanuks saamise luba, siis sa ei sekku. Sul ei ole veel neid kõiki õigusi, mis täiskasvanul. Initsiatsioon, see kindel punkt, mis tähistab poisikese saamist täiskasvanuks, peab kultuuris olema,” kõneles Laigna veendunult.

„Kui see puudub, siis tulemuseks on igavesti infantiilsed mehed, kes iialgi küpseks ei saa. See on üks tänapäeva tsivilisatsiooni massiline kaasnähtus. 50-60aastased infantiilid – mees ei saagi küpseks enam. Puberteet jääbki kestma,” sõnas ta.

„Inimestena komistame vahel ühte jalga, vahel kahte jalga, aga see ei tähenda, et tuleb lamama jääda, vaid tuleb üles tõusta ja edasi minna. Aga teadmine, et ideaal on nii kõrgel, mida sa ei olegi suuteline viimseni täitma, hoiab sind viisakana ja alandlikuna,“ jätkas Laigna.

„Need, kellel ideaale pole, on alati kõige rangemad kohtunikud teiste üle. Kellel on ideaalid ja ta ikka ja jälle kogeb, et ei suuda kõike saavutada, need tavaliselt ei ole niisugused kohtumõistjad. Sest nad teavad, kui palju peab igapäevaelus pingutama. Nii lihtne see ongi.”

Väljatõste:

Einar Laigna on sündinud 8. juulil, 1937. aastal ja tähistas hiljaaegu oma 80. juubelit. Ta on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane (auastmelt kolonelleitnant), käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks.

Einar Laigna ütleb oma vastilmunud elulooraamatus: „Ajateenistus on oma olemuselt ja sisult kui tegelik initsiatsiooniriitus, ehkki teda sellisena tänapäeval ei teadvustata. Selle sisu on poisipsüühika üleminek mehepsüühikale – poisist meheks. See poisist meheks saamise esimene aste on kõige olulisem. Seda on inimkond hämaratest algaegadest taibanud ja tunnetanud, et ühiskonna püsimiseks ja allesjäämiseks vajatakse küpseid mehi. Kaitsejõud peaksid teadlikult rõhutama ka selle kultuur-psühholoogilist tähtsust ja mõju. Kaitsevägi on kodaniku ja mehe kool.”

Kasutatud allikas: „In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu.” Kirjastus Üksühene, 2017.

 

Mõõgameister Einar Laigna demonstreerib Jeanne d’Arc’i, Orleansi neitsi relva. Foto: Ülle Kask

Share This: