„Godzilla vs. Kong“

Üks on kindel, ega Godzilla ja Kongi filmist mingit sügavat mõtet või üllatavat stsenaariumit oodata ei tasu, aga niisuguseid asju ootaksid ühelt märulifilmilt küll vist vaid ülimalt naiivsed inimesed. Kindel on aga ka see, et pärast pikka kinopaastu on just see film ülisobiv suure ekraani nälja kustutamiseks.

Margit Adorf

Siin on põrandatväristavaid heliefekte, suuri möirgeid, karjeid, plahvatusi, maadlust vee all ja suurlinnas. Näeb taplust nii hiigelkoletiste vahel kui ka heitlust, kus noodsamad algsed verivaenlased üheskoos võitlemas mäekõrguse robot-Godzillaga. Märulit on siin kuhjaga, kaasa mõelda suurt ei ole vaja.

Ma arvan, et vähemalt ühe Godzilla-filmi võiks inimene elu jooksul ära vaadata. See küll ei ole nendest kõige parem variant, kuid kui kinno satub keegi, kes ei ole kunagi varem ühtegi Godzillat näinud, siis võib ta seda linateost rahulikult vaadata. Ehk saab ta isegi parema elamuse kui need, kes selle müütilise eluka filmide fännid, kuna selle filmi staar on tegelikult Kong. Kuigi, Godzilla on temast tugevam.

Loo keskmeks on kuri teadlane Walter Simmons (Demián Bichir), kes on oma laboris käivitanud salajase projekti, milleks ta vajab energiat. Viimase saamiseks tuleks rännata Maa sisemusse, millest on raamatu kirjutanud hulluks teadlaseks peetav Nathan Lind (Alexander Skarsgård). Ühtlasi oleks vaja projekti kaasata vangistuses peetav hiigelahv Kong ja muidugi plaanib kuri geeniuse ära kasutada ka Godzillat.

Samal ajal on kurja teadlase plaanidele jälile saanud blogija Bernie Hayes (Brian Tyree Henry), kellele haagivad end sappa kaks teismelist, Madison Russell (Millie Bobby Brown) ja Josh Valentine (Julian Dennison). Milliet tunneb ulmehuviline vaataja teleseriaalist „Stranger Things“, kuid ta on kaasa teinud ka varasemas Godzilla-filmis ning möödunud aastal mängis peaosa filmis „Enola Holmes“. Juliani võis Eesti kinopublik näha Taika Waititi 2016. aasta filmis „Jaht metslastele“ („Hunt for the Wilderpeple“).

Niisiis on linaloo põhikurjaks ikkagi inimene oma ambitsioonikate plaanidega ning antiiksed titaanid Godzilla ja Kong satuvad salakavaluse ohvriteks. Hoolimata nii mõnestki valusast lüüasaamisest on filmil õnnelik lõpp. Inimesi küll sureb koletiste hävitustöö käigus nagu kärbseid, kuid see pole film inimlikest kannatustest ning sellel pisiasjal, et linaloo käigus terve linn maatasa tehakse, ei peatuta pikemalt. Kui toss hajub, siis ilmuvad rusudest välja rõõmsad inimesed, õnnelikud, et hing sees.

Ka Godzilla ja Kongi pärast ei pea liialt muretsema. Minul isiklikult on Kongiga oma suhe, sest ma vaatasin lapsena King Kongi filmi ja tal oli seal nii kurb saatus, et ma ei olegi suutnud hiljem mingeid selle tegelasega linateoseid vaadata. Mäletan siiani eredalt neid pisaraid, mida valasin siis, kui suur ahv ära suri. Ma nägin 1976. aasta versiooni, kus King Kong pilvelõhkuja otsa ronib ja ta ära tapetakse. See on üks kurvemaid stseene läbi filmiajaloo, võin vanduda!

Õnneks sellist asja nüüd uues filmis ei juhtu. Võib julgelt ise vaatama minna ja ka kooliealisi lapsi vaatama saata, sest koletised on küll suured ja kärarikkad ning taplusstseenid võimsad, kuid midagi nii hirmsat, mis une rööviks või eluks ajaks hingetrauma jätaks, ei tohiks küll olla.

Eriefektid on sujuvad ja muljetavaldavad, keskendutakse hiiglastele. Lugu ei hargne mingiteks alalugudeks, keegi kedagi salaja ei armasta jms. Lihtne ja sirgjooneline märul. Puhas meelelahutus.

Tänavust Godzilla-filmi hakati planeerima 2015. aastal, stsenaarium läks töösse 2017 ja filmimisega oldi valmis tegelikult juba 2019. aastal, kuid siis läks materjal veel arvutitöötlusesse. Maailma tabas aga pandeemia ja eelmisel aastal esilinastuma pidanud linateos jõuab kinodesse alles nüüd. Seda enam on põhjust rõõmustada – see on märulifilm nagu märulifilm muiste! Ei mingit koonerdamist ja kokkuhoidu, et kuidagi pandeemiatingimustes mingi filmilaadne toode valmis saada.

Muidugi on sellel linateosel ka eelkäija, jaapanlased väntasid peaaegu samanimelise filmi ehk „King Kong vs. Godzilla“ esmakordselt 1962. aastal. Samas sisu ei ole tollel vanal filmil sugugi sama, kui uuel – seal on mängus hoopis ühe ärimehe reklaamihuvi ja USA tuumaallveelaev, mis kogemata Godzilla äratab. Taplusstseenides on küll sarnasusi, samuti on sarnaseks jooneks suure ahvi elluäratamine pärast titaanide heitlust.

„Godzilla vs. Kong“ on kultuurisõbra jaoks patune meelelahutus, kuid see on just see kärts ja mürts ja põmaki, mida me võiksime pärast pikka telerivaatamist ja raamatulugemist vajada.

Kong heitluses koletisega. Foto: pressimaterjalid