Jõulud – rõõm, küllus, rahu, stress, üksindus

joulupsyhhInge Asi

Maa ja ilm on ümber pöördunud. Rõõmu-, tänu- ja perepühast räägitakse aina enam kui üksinduse, stressi- ja asjade pühast. Üksi või mitmekesi – kuidas selles ajas kulgeda? Soovitusi jagab kliiniline psühholoog Inge Asi.

Anu Viita-Neuhaus

Juba enne jõule lähevad paljud inimesed närviliseks ja stressi. Tuuseldatakse kaubanduskeskustes, osaletakse lõpmatutel jõulupidudel – kuidas selles virvarris hakkama saada, mida mõelda, kuidas rahuneda?

Kuhu nüüd siis nii kiire on? Ja kohe kõigil? See pole kindlasti kohe mitte nii! Osa inimesi võib-olla riputab jõuluajale kiirustamise sildi, aga päris palju on neid, kes võtavad seda toredat aega rahulikult. Pole vaja tormata tööle, saab tegeleda millegagi, milleks siiani aega pole jätkunud. Saab lihtsalt laiselda.

Mis puudutab kingitusi ja nendega saavutatud-saadud rahulolusse, siis see on igaühe südametunnistuse küsimus. Elame suhteliselt vaesel ajal, pigem hoidkem oma raha millekski vajalikumaks kui mingi kalli mõttetu kingituse ostmiseks. Miks ei võiks kaasteelist rõõmustada korraks küllaminekuga, soovida häid pühi ja kallistada? Asjadest on oluline mõelda ratsionaalselt, mitte stereotüüpides või kujunenud väärhoiakutes. Miks pean arvama – „ kinkis nii odava kingituse, mida mul pealegi vaja pole“, kui võiksin hoopis mõelda: „ta ikka tahtis nii väga mind meeles pidada ja kulutas sellele oma raha, mida nagunii tal napib – see on temast armas“.

Ka jõulupeod, neid polegi nii palju! Mõelge, kui paljudel pole ühtegi jõulupidu.

Siiski räägitakse siin ja praegu jõuludest ka kui üksinduse pühadest – üksiolemine füüsiliselt, vaimselt või hinge tasandil.

Jõulud ja üksindus – minu meelest see päris nii ikka ei ole. Jõulud on aegadest aegadesse olnud perepüha, pere koosolemise aeg, mis teebki sellest pühast erilise. Jah, olen nõus, et üksi jäänud ja üksi elavatel inimestel on sel ajal ehk pisut igav, nukker ja õnnetu olla, aga üksi võib ju ennast tunda (ja paljud tunnevadki) ka pere keskel. Taas sõltub, millise hinnangu olukorrale anname. Kui mõtelda, et olen nii üksik, teised on kõik koos, siis tuntaksegi end halvasti. Kogu meid ümbritsev meediakära töötab kahjuks ka just selles suunas, et vot nüüd-nüüd on see koosolemise aeg. Tuuakse esile nutma panevaid lugusid ja siis on üksikul inimesel tõesti raske. Aitab see, kui meenutada toredaid lõbusaid hetki, mis olnud. Kui see ei aita, siis miks mitte lubada endal nutta. Mulle meeldib öelda, et nutt viib kehast halbu aineid välja ja pärast on kergem. Kui on nutetud, siis tuleks öelda endale, et  nutsin ja aitab küll. Otsida tegevust, et mõtted kurvalt teemalt mujale saada. Kasvõi koristada mõnd sahtlit, riiulit, vaadata vanu albumeid, korrastada pilte, võtta kätte huvitav raamat. Kui ilm lubab ja jalad kannavad, minna jalutama, lugeda kokku, mitmel aknal säravad küünlad, kas paistab kusagil ka ehtes jõulupuu.

Ennast saame aidata mõtlemisega, ka tegevuses hoidmisega. Aga kuidas aidata teisi inimesi?

Jõulud on heategude aeg ja nagu teada loob headus headust. Teiste inimeste aitamiseks on väga palju võimalusi. Abi ei pea olema tingimata rahaline. Pöörame meid ümbritsevatele inimestele lihtsalt rohkem tähelepanu, aitame neid hea sõna või teoga. Miks mitte kutsuda keegi tuttav, aga üksikuks jäänud inimene enda juurde jõuluõhtule, käia tema juurest läbi, nagu juba alguses soovitasin? Ärgem unustagem ka neid, kes jõulude ajal tööl on, et meid teenindada – pole ju raske ka neile häid pühi ja jõudu soovida, see on ka tore kingitus. Võiks lihtsalt helistada mõnele vanale inimesele ja lubada tal pikalt pajatada oma rõõmudest-muredest ja pidada meeles, et mure jagamine on alati vaid pool muret ning rõõmu saab topelt, kui koos rõõmustada.

Kuidas luua jõulumeeleolu pereringis, et jõulud oleksid rõõmsad ja õnnelikud?

Jõulusid tähistab iga pere omamoodi. Kui lapsed on loonud juba oma pere, siis tuleks jätta ka neile koosolemise aeg, leppida kokku, millal käiakse  kummagi kaasa vanematel külas või oodatakse neid hoopis enda juurde. Kõik oleneb ju oludest – siin ei saa anda mingeid kindlaid soovitusi või öelda, et tegutsege nüüd nii. Inimesed, kellel pole peret, tunnevad kindlasti kedagi, kellega kas siis jõuluõhtul koos istuda või koopereeruda õhtu ühiseks veetmiseks. Pole vaja söögilaud toitudest looka katta. Paljudes peredes on organiseeritud tihti nii, et üks teeb kapsad, teine prae, kolmas küpsetab midagi magusat. Kui tahetakse ilmtingimata kuuse alla kingitusi, võib kokku leppida summa, mille ulatuses seda teha, kas või 30 sendi eest – siis on tore jälgida, kuidas sellega hakkama saadakse. Tihti vaadatakse koos mõnd vana filmi, mängitakse lauamänge ja see on tegelikult nii vahva, kui igaüks seejuures ka nalja viskab või räägib toredaid lugusid.

Meil on vahel keeruline rutiinist välja tulla ja on loomulik, et sellega kaasneb alati väike stress. Kui me nüüd sellele aga n-ö hinnasildi külge kleebime – „ilus“, „kallis“, kiire“, „jube“ jne -, siis just nii me endid ka tunneme. Aitab, kui endale rahulikult teadvustada: nüüd on lihtsalt mõnus aeg. Pühade aeg on täis armsaid hetki ja on suurepärane toekalt mõelda kõigele, mis elus hästi! Väga oluline on mõtlemine, sest see juhib nii meie tundeid kui ka tegemisi-käitumist.

Share This: