Jürgen Gansen: teater pakub innustust igapäevaelus

Gansen 1

Rakverest pärit noor näitleja Jürgen Gansen astub järgmisel nädalal Rakvere Teatri väikeses majas üles külalisetenduses „Savann“.

Tõnu Lilleorg

24. oktoobril etenduva näitemängu tegijad on kõik kursusekaaslased lavaka päevilt ja lõpetasid kooli mullu kevadel. Lavastuse peategelaseks on 20aastane noormees (mängib Markus Habakukk), kes tegi enesetapukatse, viibis ravil ja saabub nüüd koju, kus ootavad ees õde (Lauli Otsar) ja isa (Risto Vaidla).

Peategelane hakkab vannitoas kirjutama teleseriaali stsenaariumi, mille tegevus toimub sada aastat tagasi. Publik saab seda seriaali ka kohe näha, nii on tükis kaks tegevusliini, üks minevikus sada aastat tagasi, ja teine olevikus, tänapäeval.

Jürgen mängib minevikus filosoofiahuvilist külameest, kes pakub seltsi aadlipreilile, kes on pähe võtnud viibida ainult vannis ja vannitoas. Jürgeni oleviku-tegelane on tolle külamehe mõtteline virvendus ehk Vannivaim. Ja kuna Vannivaimu näeb ainult peategelane ja tema õde näiteks mitte, saab publik nii mõnegi naljaka momendi osaliseks. Lavastus on valminud Kuressaare Linnateatri ja mullu sügisel Tallinnasse loodud Teater KELM koostöös, kus mõlemas Jürgen töötab.

Üksinduses või elu keskel

Kui vaadata näitemängu pealkirja silpide kaupa, ilmneb selles sõnamäng: „Sa(sina)-vann”. Keskseks tegevuspaigaks on vann, mille sees ja ümber aega veetes püüavad tegelased elust ning iseendast aru saada. „Sa võid sulgeda end kogu maailma eest vanni ja küsida, kas maailm tuleb sulle järele,“ selgitas Jürgen. Tänases inimestest tulvil maailmas on vannituba looduse kõrval üks intiimsemaid kohti, kus iseendaga olla. „Teiseks olemise kohaks või viisiks on savann, ehk metsik loodus, võimalusterikas maailm, kus õnne otsida,“ sõnas näitleja.

Lavastus ei ütle vaatajale ette, kumb suund on õige, nende vahel tuleb leida tasakaal. Teatritükk püüab ka näidata, et elusündmusi on võimalik vaadata erinevate distantside pealt ja nii tehes võib muutuda sündmuste tähendus ning perspektiiv. Jürgeni sõnul on näitemäng elujaatav ja kõnetab vaatajaid alates gümnaasiumiklassidest.

Lavakasse teisel katsel

Jürgen kuulub nende näitlejate sekka, kes ei saanud kohe teatrikooli sisse. Tema keskkoolilõpetamise aastal ei olnud lavakas vastuvõttu ja aasta hiljem ei saanud ta esimesel proovimisel sisse. Vahepeal käis ta ära kaitseväes ning õppis meediat ja ettevõtlust ning lõi kaasa Tartu Üliõpilasteatris. Teisel katsel lavaka uksed avanesid.

Õpingute ajal kimbutas Jürgenit üsna suur lavanärv. Nüüdseks on olukord ses osas paranenud ja positiivset tagasisidet on näitleja saanud ka oma kursusejuhendajalt Peeter Raudsepalt, tänaselt Rakvere Teatri loominguliselt juhilt. „Peeter ikka püüab meie asju vaatamas käia ja ütleb, et olen kenasti arenenud ja et hakkab juba tulema,“ ütles Jürgen.

Ühes intervjuus rääkis Raudsepp, et paljud inimesed valivad etendusi näitlejate järgi, sest tahavad vaadata oma lemmikuid. Kui küsisin Jürgenilt selle kohta arvamust, vastas ta tagasihoidlikult: „Ma ei oska küll arvata, et keegi tuleks teatrisse just minu pärast.“

Töö kui meelistegevus

Teatritööd tehes tunneb Jürgen end nagu kala vees: „Kuna ma väga armastan teatrit ja näitlemist, siis tunnen tihti, nagu ma ei teekski tööd, vaid lihtsalt tegelen sellega, mis mulle tõesti meeldib. Küll oleks tore, kui kõik inimesed nii tunneksid!“

Näitleja usub, et teater suudab pakkuda inimesele uusi vaatenurki ja impulsse. „Kui etendus annab mõtteainet koduteel ja ehk järgmiselgi päeval, on väga hästi. Kui vaatad etendusel, et jaa, see on päris huvitav vaatenurk, isegi kui sa ei nõustu sellega, siis sa aktsepteerid seda,“ arutles Jürgen. „Minu jaoks on oluline sõnum, et inimesed oskaks ja tahaks mõelda laiemalt, globaalsemalt ja samas paindlikumalt ning empaatilisemalt,“ jätkas ta.

„Kui ma olen vaadanud head tükki ja saanud hea emotsiooni, siis teatrist välja tulles tunnen oma tegemiste suhtes uut motivatsiooni, sest nägin näiteks tegelast, kes võitles end raskest olukorrast välja ja tema elu muutus ilusamaks,“ lausus näitleja. „Loodan, et mõned inimesed saavad samasuguse emotsiooni, kui nad käivad minu tükki vaatamas,“ lisas ta.

Vestlushoos on Markus Habakukk ja Jürgen Gansen (pintsakuga). Foto: Kuressaare Linnateater

Gansen 2

Jürgen mängis Rakvere Teatris juba koolipoisina.

Kooliteed alustas Jürgen Rakvere Linna Algkoolis, kus lõi alates esimesest klassist kaasa teatriringis. 2000. aastal tegi Kaarel Kilvet Rakvere Teatris lastetükki „Väike nõid“, kuhu vajati lapsnäitlejaid ja Jürgen osutus valituks.

Kaks aastat hiljem sai poiss peaosa lavastuses „Vahtramäe Emil“ (pildil koos Erik Ruusiga), mille lavastajaks oli taas Kilvet. „Sain juba noorena Rakvere Teatris mängida ja ringi sõita, teatrielu näha ja sellesse armuda,“ ütles Jürgen. Emili rolli, millel oli paralleelselt ka teine osatäitja, mängis toona põhikoolis käinud Jürgen kolme aasta jooksul ligi 70 korda ja etendused toimusid kõikjal Eestis.

Koolist tuli küll palju puududa, kuid õppida, näiteks vene keele sõnu, sai ka ringreisibussis. „Mulle meeldisid väljasõidud väga,“ meenutas Jürgen, „sageli näitas Volli Käro mulle teistes linnades kohti ja käisime temaga koos söömas. Kui näitlejad kaarte mängisid, viibisin juures ja kikitasin kõrvu, sest nende jutt oli nii põnev.“

Jürgen on toonaste kogemuste eest väga tänulik ja usub, et need mõjutasid teda valima näitleja elukutset. Vanemates klassides lõi ta kaasa Rakvere Reaalgümnaasiumi näiteringis KARLA, mida juhendab Tiina Kippel.

Foto: Rakvere Teater

Share This: