„Kättemaksukontori“ uustulnukas Kristjan Lüüs: näitlemine teeb mind õnnelikuks

Märtsis sai alguse menuseriaali „Kättemaksukontor“ uus hooaeg, kus uue osatäitjana lööb kaasa noor näitleja Kristjan Lüüs.

Tõnu Lilleorg

Lüüs kehastab politseiuurija Sander Pronksi, kes on pealinna saabunud Narvast ja on tänaste kahekümneste põlvkonna täisvereline esindaja. Ta on vilunud nutitelefoni käsitseja, sööb ainult taimetoitu ja ilmutab vahest omapärast huumorimeelt. Tema paarimees Tiit Marvel, keda mängib Tarvo Sõmer, peab uut kolleegi kohati lausa veidrikuks.

Kristjan, milline on Sander Pronks?

Ta oli paar aastat tagasi „Kättemaksukontori“ kahes osas ja on vahepeal edasi elanud. Ta oli uurija Narvas, selline natuke karm ja äkiline ning ka veidi naistemees, käis hästi riides ja oli saanud päranduse.

Nüüd toodi Pronks Tallinnasse üle ja need äsjamainitud asjad oleksid jäänud nagu teise ellu. Nüüd on ta veendunud vegan. Ta tegeleb kogu aeg telefoniga, kas rullib või mängib seal, mis on iseloomulik tänapäeva noortele. Kontorielus on Sander Pronks pigem lumehelbeke. Tiit Marveli perspektiivist on ta natuke veider poiss, täiesti teine generatsioon.

Aga ees ootavad mõned stseenid, kus tema äkilisus lööb välja. Näiteks kui ta läheb vahistamise käigus liiale, hakkab käsi väänama, nii et paarimehel tuleb teda tagasi hoida, et rahu-rahu, sa pole enam Narvas.

Nii et ta käitub vastavalt olukorrale?

Jaa, Sander Pronks satub eriilmelistesse olukordadesse, kus ta avaneb. Näiteks ühes osas röövitakse tegelaskuju ära, vahel läheb ta aga muudmoodi seiklema. Palju osaleb ta ülekuulamisstseenides. Olen öelnud stsenaristidele, et mul on nimede peale kehv mälu, aga ikka kirjutatakse mulle ühte lausesse kokku kolm suvalist nime. Ja need on ju „Kättemaksukontori“ nimed, mis kõlavad imelikult ja pole nagu üldse pärisinimeste omad. Siis sa pured neid ja tunned, et voh, kui tore! (naerab)

Kas sinu elustiilis on ka midagi tänapäeva noortele omast?

Ehk tõesti, suviti sõidan näiteks elektrirulaga. Mul pole probleeme millegi söömisega, siiski eelistan võimalusel taimetoitu. Kui on võimalik valida sealiha ja kanaliha vahel, siis valin kana, sest selle kasvatamine on keskkonnale vähem kurnav.

Millised olid su ootused enne esimesi võttepäevi?

Eks mul ole sarjas suured sussid täita, kuid ma ei ole sellele niimoodi lähenenud, sest muidu mõtleksin selle „suureks kolliks“ enda jaoks. Varem olen ma näinud üksikuid osi.

Teha on seda sarja väga lahe, sest neil inimestel on mingid asjad käpas ja mina olen neile nagu pahvak värsket õhku. Näitlejad ja võttemeeskonna liikmed on seal kõik sellised püstijalakoomikud, pidevalt käib võtteplatsil killurebimine, igaühel tuleb mingi oma nali. Vahel peab režissöör ütlema, et aitab, teeme nüüd tööd ka. Võtteplatsi vaimukustest jõuab teleekraanile ainult väike osa. Kogu meeskond töötab hästi kokku justkui masin.

Mida ütled koostöö kohta Tarvo Sõmeriga, kes mängib sinu paarimees Tiit Marvelit?

Ta võttis mind kohe omaks, ta on nii sõbralik tüüp, täielik mõmmi noh! Kui on olnud raskem võttepäev, siis ta aitab ja on toeks. Ma kujutan ette, et ta on naiste lemmik. Mitte ses mõttes, et „Hei, ma olen ilus poiss!“, vaid et ta ongi nii mõnus ja tore ja reaalne. Ta mängib oma rolli väga mõnusa muhedusega. Meil on olnud ka sama õpetaja teatrikoolis – Kalju Komissarov.

Sõmer lisab oma rolliga kogu seriaalile vajalikku värvi.

Jaa, ta esindab lolle uurijaid võrdluses nutikate peategelannadega – ta loob nii head vastandumist ja keerab omapoolse vindi ka asjale peale.

Kas oled oma esitust telekast vaadanud?

Esimest osa vaadates oli küll tunne, et jumal, ma oleks võinud ikka niipalju paremini mängida. Eriti, kui ma nägin sarja juubelihooaja osas, kuidas Märt Avandi ja Ott Sepp panid. Tüübid mängivad nii avatult, seda on lihtsalt lust vaadata! Ma saan aru, et see tuleb ajaga ja kokkumängu kogemusega. Ma oleks tahtnud näha end ka nii mängimas.

Oled löönud kaasa paljudes seriaalides ja filmides, kas sind tuntakse tänaval ära?

Kui olin „Kättemaksukontori“ kahes osas kaks aastat tagasi, siis pärast seda ükskord talvel sõitsin kelgumäest alla ja kaugemal olid paar last. Ja siis üks tüdruk jooksis mulle järgi ning küsis, et kas ma olin seal osas kunagi? Mõtlesin, et issand jumal! Kuidas neil sellised asjad saavad meeles olla?!

Vahel trollis juhtub, et mõni laps seisab mu ees ja näitab näpuga ning ütleb emale, et see on ju see tüüp. Ja siis ma seisan seal ja teen, et ei pane tähele. Nüüd tänu osalemisele „Kättemaksukontoris“ tullakse tänaval juurde ja palutakse endaga foto jaoks poseerida. Ma saan aru, et lapse jaoks on suur asi minna telekas nähtud onu juurde ja temalt pilti küsida.

Kuidas sellesse suhtud?

See on pigem tore, minu jaoks ei ole see tüütu. Ma saan aru, et mõned staarid Eestis mõtlevad, et nad ei saa nii palju palka, et sellist ahistamist taluda. Kui ma panen end tõesti laialt tuntud näitleja olukorda, siis tegelikult vaadatakse sind igal hetkel, sa ei saa vabalt olla. Nii võib väga krampi minna ja raske olla. Mina olen võtnud seisukoha, et mul on suva.

Said näitlejadiplomi Viljandi Kultuuriakadeemiast neli aastat tagasi, kuidas sul läinud on?

Olen vabakutseline ja Tartu väiketeatris Must Kast projektide peal, aitan neid nii palju, kui saan. Olen Tartust pärit, kuid kuna abiellusin ja abikaasa sai sisse lavakasse, kolisime Tallinnasse.

Mul on väga vedanud, olen saanud pidevalt midagi teha, isegi kui see on ainult õhtujuhtimine. Aga ikka võtan vastu, isegi kui tegu on väikese sutsuga. Sul on tööd, sul on raha, saad midagi teha ja siis tekib olukord, et järsku sa oled igal pool. Mulle on öeldud, et kuhu telekanalile ka ei klõpsaks, ikka olen seal, kasvõi mõnes reklaamis.

Mängisid filmis „Võta või jäta“ ehitusmeest. Algul oli ta Soomes, kus hakkas külm, siis põrutas Austraaliasse – temast jäi mulje, et tänaste noorte jaoks on terve maailm kodu?

Mul on tunne, et see natuke nii ongi. Igal pool räägitakse ju, et vaata oma südame sisse ja sa võidki teha seda, mida igatsed ja minna sinna, kuhu soovid. Maailm on üsna lahti ja pigem jääb tegutsemine enda julguse taha.

Kui suureks võimalustest kinnihaarajaks sa ennast pead?

Mulle meeldib spontaansus. Muidugi, mida vanemaks ma jään, seda konservatiivsemaks muutun. Olen juba 28, vahest mõtlen, kuhu see aeg on läinud, sisimas tunnen end ikka noorena.

Tunned, et sul läheb hästi?

Ma tõesti tunnen, et olen õnnega koos, et mul on olnud need võimalused ja ma olen saanud teha nii noorena ja nii palju. Mulle tõesti meeldib seda tööd teha.

On sul olnud lemmiknäitlejaid, eeskujusid?

Ma imetlen väga paljusid näitlejaid, ka praegu. Kuid mul pole olnud lemmiknäitlejaid. Täna ma oskan märgata näitlejate head tööd mingis olukorras, mingis rollis. Inspireerivat kunsti on ümberringi tohutult.

Kuidas puhkad?

See on iga kord erinev. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on saada mõtted mujale. Muidu ketrad kodus töömõtteid, analüüsid ja teed asju edasi. Vahel on tähtis panna tööasjad plaksti ühte karpi kinni. Hakkan tegelema hoopis millegi muuga ja olen selles hetkes täiesti kohal.

Sul oli etteaste Eesti Laulu finaalis hiiglasliku telepubliku ees, kas valmistusid eriliselt?

Eesti Laulu sutsakaks ma väga palju ei valmistunud. Ehk kunagi oleksin põdenud rohkem, et selline koht, nii palju inimesi ja mis saab, kui midagi valesti läheb. Oleksin hakanud ketrama neid sundmõtteid. Aga mis mõttega ma muretsen? Tuleb nii nagu tuleb, teen nii nagu teen. Nagu Andrus Vaarik ütleb: „Häbi kaob, raha jääb.“ Mitte, et kõige eest alati palka makstaks.

Ettevalmistus teatud tööde jaoks on muidugi vajalik, olen õppinud, kuidas olla vormis. Näiteks praegu on saabumas mu uues lavastuses „Ööpiltnikud“ stressirikas periood, kus esietenduse kuupäev ligineb kiiresti ja ikka on siit-sealt veel vaja mõni asi paremaks teha. Siis tuleb osata välja hingata ja leida endale kerge ümberlülitus.

Kristjan Lüüs koos uute kolleegidega, kes mängivad eradetektiive – vasakult Ragne Veensalu, Kadri Rämmeld ja Elina Reinold.

Foto: TV3