„Leegionärid“ andis Kanadas külalisetendusi

Torontoo

Rakvere Teatri hinnatud lavastuse „Leegionärid“ meeskond andis Torontos kaks etendust sealsetele eestlastele.

Tõnu Lilleorg

Etendused toimusid 24. ja 25. aprillil ja näitleja Tarvo Sõmeri hinnangul vaatas neid kokku poolteistsada vaatajat. Esimesel etendusel oli valdavalt 40ndates ja 50ndates publik, kes lahkus Eestist 80ndate lõpul. Siis oli etenduspaigaks olnud konverentsisaal, tundud Tartu College`ina, puupüsti täis.

Teisel, poolenisti täissaaliga etendusel oli publik eakam, 70 eluaasta kandis ning seal olid valdavalt 1944. aastal Eestist lahkunute järeltulijad.

„Leegionäride“ keskne tegelane on Sõmeri esitatud Suur-Einar, kes vaatab tagasi oma möödunud elule ja meenutab oma vanemat venda, kes hukkus Eesti Leegioni ridades võideldes. Pärast etendusi toimusid vestlusringid, kus publik arutas näitemängu ja ilmaelu üle koos näitlejate ning lavastaja Madis Kalmeti ja tüki autori Tiit Aleksejeviga.

„Eriti pärast esimest etendust oli publikuga pikk arutelu, räägiti kõiksugustel teemadel ja ka sellest, et need kaks-kolm kuud, mis Sinimägedes vastu peeti, andis ligi 80 000 inimesele võimaluse üle mere vabasse maailma saada,“ nimetas Sõmer publikuga jutuks olnut. „Seda nad tõstsid küll esile. Kui venelane oleks Narva alt kahe päevaga Tallinna jõudnud, poleks nõukogude ajal nii suurearvulist väliseestlaskonda olnud. Tänu leegioni poistele said tänaste väliseestlaste esivanemad minema.“

Tükki käis vaatamas ka Mihkel Suvorov, 89aastane vanahärra, kes 19aastaselt ise Eesti Leegioni ridades Sinimägedes võitles. „Tüki esimene vaatus oli tema jaoks natuke liiga sotsiaaldemokraatlik, aga üldiselt talle ka väga meeldis,“ vahendas Sõmer auväärse teatrikülastaja muljeid, kes muide omal ajal tegutses Inglismaal koos Leegioni ohvitseri Harald Riipaluga vaibakudumise äris.

Sõmeri sõnul oli publikus ka eesti paare, kes rääkisid küll puhast eesti keelt, kuid kelle koduseks keeleks oli aja jooksul saanud inglise keel. Nemad tõstsid esile, et tegelaste jutt oli suhteliselt rahulikus tempos, nii jõudsid ka nemad mõttega kaasas käia.

Teistsugune naljataju

„Pärast mõlemat etendust jäi väga hea tunne, rahvale läks etendus väga korda, kuulati, poetati pisar,“ rääkis Sõmer enda muljetest. „Tõsise sisuga tükis on kohad, kus Eestis küll natuke kõhisetakse, kahisetakse, aga seal esimesel etendusel naerdi väga palju,, ei tea, miks,“ märkis Sõmer teda pisut üllatanud publiku reaktsiooni. „Jäin mõtlema, et mis siin nüüd naljakas tundus, aga enamasti oli adekvaatne naer, reageeriti, nokiti huumorit, mille peale siin pole naerdud, nii et täitsa okei oli. Ehk on põhjus selles, et Ameerikas elanud inimesed muutuvad kuidagi vabamaks, seal, kus eestlane Eestis muigab, naerab ameeriklane lahtise häälega. Esimene etendus oli rohkem nagu komöödiatükk,“ rääkis Sõmer.

Palju abi etenduste korraldamisel oli Rakvereski lavastamas käinud väliseestlase Nils Riessi teatrikooli tudengitest, kes olid fotode järgi teinud lavakujunduse ja leidnud sellise puu, mille oksadki olid samas kohas, kui originaalkujunduse puul, rääkis Sõmer. Väga head tööd tegi valgustaja Tyson Miller, kes vaid ühe teksti kuulamise pealt (tekst oli tal ka kirjalikult ees) tabas veatult ära eestikeelsed märgusõnad, millal tuleb valgust keerata. Heli keeras etendustel Rakvere Teatri oma mees Elmar Sats.

Niagara kosk pahises uhkelt

Nädalasel reisil sai reisiseltskond ka meelt lahutada ja vaatamisväärsustega tutvuda, külastati Niagara koske ja Toronto loomaaeda. „Noh, ei olnud viga elamus, kuid Niagara ei olnud küll nii kõrge, kui ma oleks oodanud,“ rääkis Sõmer maailmakuulsa kose oma silmaga nägemisest. „Aga pahin ja veepilv on võimas, vaimustust oli paariks tunniks ja siis aitas.“

Toronto asub Roomaga samal laiuskraadil, seega on loodus seal varasem kui meil. Nii õitsesid Niagara jõe ääres juba nartsissid, kuid kuna sealne kevad on tänavu hiline, olid kose kaldal näha veel ka lumehunnikud. Viimasel reisi päeval tuli ka päike välja ja see oli Sõmeri sõnul nii kõrgel, et nii ei ole meil isegi jaanipäeval.

Toronto linn jättis Sõmerile väga hea mulje, sest vanem ja uuem arhitektuur on kenasti segunenud ning lausa kesklinnas jooksevad ringi mustakarvalised oravad.

„Selline reis annab inspiratsiooni ja mõtteid, korraks saab ajusid puhata. Väliseestlaste kogukonnale väga suur tänu, ilma nende kutse ja abita poleks see reis mitte mingil juhul teoks saanud. Nad on ikkagi meist huvitatud ja nende toel suuresti see asi toimus,“ võttis Tarvo Sõmer reisi kokku.

Reisiseltskond etenduspaiga trepil enne koduteele asumist, vasakult: Mihkel Kabel, Erni Kask, kohapealne võõrustaja Kaja Telmet, Madis Kalmet, Terje Pennie, Tarvo Sõmer, Tiit  Aleksejev ja esireas Elmar Sats, Margus Grosnõi. Foto: erakogu