„Luureoperatsioon „Mincemeat““ ja väärt Ukraina filmid

Dokumentaalfilm „Elav tuli“ (2015) näitab Karpaatia lambakarjuste elu läbi kolme põlvkonna silmade. Foto: pressimaterjalid

Alates 9. maist on PÖFFi meeskond käivitanud Ukraina filmide programmi, mille raames näidatakse PÖFFi veebikinos ja kuu lõpus ka ETV kanalil ukraina filme. Tasuta.

Margit Adrorf

Kinos linastub sel nädalal sõjateemaline mängufilm „Luureoperatsioon „Mincemeat““, režissöör John Maddeni käe all valminud ajaloolistel tõsielusündmustel põhinev film, mis räägib teisest maailmasõjast.

Ausaltöeldes on mul juba ammu kõriauguni igasugustest teise maailmasõja teemal vändatud filmidest, minu jaoks üsna arusaamatu, miks ikka ja jälle keegi leiab, et nüüd tuleks jälle mingi uus erioperatsioon või muu sõjasündmus üles kaevata ja sellest mängufilm teha. Seda enam, et sellest konkreetsest juhtumist on juba varem filmegi tehtud, esimene näiteks 1956. aastal vändatud briti film „The Man Who Never Was“ („Mees, keda polnud olemas“) ja mis võitis ka toona BAFTA parima stsenaariumi eest.

Nüüdne spioonifilm põhineb Ben Macintyre samanimelisel romaanil (ei ole eesti keelde tõlgitud), mis ilmus 2010. aastal. Macintyre ongi keskendunud ajaloolistele sõjaromaanidele, ta loomingus on lugusid erinevatest sõdadest ja spioonidest, nii et igal juhul on põhiloo kirjapanija tõsine sõjaajaloo fanaatik ja valdab teemat. Näitlejad on hakkliha-filmis samuti tipptasemel, peaosas näiteks Colin Fitth, Jason Isaacs ja Matthew Macfayden. Arusaadav, kui näitlejate fännid tee kinno leiavad.

Siin on lugu, mis räägib sõjast kulisside taga, näitab seda, kuidas sünnivad salaplaanid, kuidas püütakse vaenlast üle kavaldada. Praegu näeme ja loeme iga päev uudiseid, mis toimub Ukrainas – igasugune kukkus pomm või uppus laev lugu on lihtne ja sirgjooneline lahingutegevus. Sõda on aga palju laiem, see osa, mis jääb igasuguse otsese lahingutegevuse ümber, sõjahalo kui nii võib öelda. See on olukord, mil kaovad rahuaegse maailma reeglid ja piirid. Sõja ajal me ei tea seda, missuguseid salastatud operatsioone kuskil tagalas välja mõeldakse ja missugused neist õnnestuvad või luhtuvad, need lood kerkivad esile alles siis, kui sõda läbi ja jõutud mõnevõrra haavu lakkuda.

Nii et ma tegelikult ikkagi soovitan vaadata ka seda spioonifilmi. See on klassikalises võtmes, nauditav kinolugu, millesse on pikitud ka kerget huumorit niipalju kui sõda seda võimaldab. Arvan, et omamoodi annab see praeguses Ukraina sõja maailmas lootust, et praegugi toimuvad kuskil sarnased salaoperatsioonid, mis aitavad vähendada sõjakaotuste suurust ja lühendada sõda, kuigi uudistest vaadatuna on üsna lootusetu seis, kui räägitakse üha enam sellest, et sõda kestab veel kaua. Nii et veidral kombel on meie ees praegu üks II maailmasõja film, mis võiks külvata kurba reaalsusesse veidike lootuskiirt.

Aga – põhiliselt ma soovitan järgneval paaril nädalal jälle üles otsida PÖFFi veebikino, sest seal on käimas Ukraina filmide programm, kus vaatamiseks kümme filmi ja need kõik ei ole sugugi sõjafilmid. Filmid on uuema aja looming, valminud viimase viie aasta jooksul. ETV näitab veebikino valikust kahte filmi – „Tšerkassõ – viimase laeva vastuhakk“ (2019), 28. mail ja „Metsikud väljad“ (2018) 4. juunil. Lisaks saab ETVs näha üht sellist filmi mida PÖFFi veebis ei ole – „Turteltuvide pesa“ (2016), 21. mail.

Niisiis, kõige suurem valik ukraina filme on siiski PÖFFi veebikinos ja kuigi piletiraha ei küsita, siis on sealsamas ka kirjas, kuidas saab soovi korral Ukraina toetuseks raha annetada. Mina olen annetanud iga kuu endale jõukohase summa, üle oma võimete ei ole vaja abistada, aga arvan, et ka iga väiksem rahasumma on suureks abiks, kui neid väikseid summasid annetab suur hulk inimesi.

Kõiki kümmet filmi ma ei ole ise veel tänaseks ära jõudnud vaadata, aga nendest kümnest, mis veebis saadaval, ma soovitaksin nii noortele kui vanadele vaadata sõltlaste lugudel põhinevat mängufilmi „Viies teraapia“ (2017) ja dokumentaalfilmi „Elav tuli“ (2015), mis näitab Karpaatia lambakarjuste elu läbi kolme põlvkonna silmade. Arvan, et mõlemat filmi sobib vaadata kogu perega, need on haaravad, huvitavad ja pakuvad kindlasti ka kõneainet, et nähtut omavahel arutada. PÖFFi veebikinost filmide vaatamise suurimaks miinuseks on see, et filmide subriitrid on inglise keeles, nii et kui te seda keelt ei valda, siis võib soovitada tummfilmi „Musta tase“ (2017) või siis oodake ära, millal kolm filmi mai lõpus ETV programmi jõuavad.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga