Armastusfilm eakatele
„Taaskord June“ on rahulikus tempos kulgev habras armastuslugu dementseks jäänud naisest, kellele saabub mõne päeva kestev selgusemoment. See on eelkõige siiski armastusfilm, mitte film haigusest.
Margit Adorf
See on Austraalia madalaeelarveline autorifilm, stsenaristiks-režissööriks JJ Winlove, kellest te tõenäoliselt varem ei ole midagi kuulnud, kuna „June Again“ on tema täispikk debüütfilm. Varem on ta teinud lühifilme, seejuures ise alati ka stsenaariumi kirjutanud. See on haruldane oskus, mida igaüks ei valda, kirjutada lugu ja filmida see ka üles. JJ Winlove on igal juhul oma esimese täispika filmiga näidanud, et tema nime tasub meeles pidada ja ilmselt on temalt oodata veel nii mõndagi head.
Filmi peategelaseks on June (Noni Hazlehurst), kes on varem olnud edukas ärinaine ja disainer, tema erialaks on käsitöötapeedid, tal on olnud oma tapeeditehas. June on olnud abielus homoseksuaalse mehega, kellega tal on ka mitu last, nüüdseks on tal lapselapsedki. Kahjuks aga on naine insuldi tagajärjel ootamatult üsna krapsakas eas dementseks jäänud ja kahjustada on saanud nii tema lühimälu kui ka pikem mälu, temast pole eriti vestluspartnerina asja. Lapsed-lapselapsed küll püüavad, külastavad teda, kuid ega ta kedagi ära ei tunne. Traagiline ja valus.
Siis aga, ühel hommikul, ärkab June üles ja juhtunud on ime – tema peas on käinud mingi klõps ja dementsusest pole enam märkigi järel. Õigupoolest ei mäletagi June seda, et ta on olnud dementne, ta on tagasi ajas, mis eelnes haigusele ja suur on tema üllatus, kui ta avastab end hooldekodust. Talle öeldakse, et ega teda pole mõtet sealt välja lastagi, sest niisugused selgusemomendid paraku ei jää pikalt kestma.
June on intelligentne ja peen daam, ta saab hoolimata šokist väga hästi aru, et asi on tõsine, ta ei lange eitusesse ega ahastusse, vaid asub kiirelt tegutsema – põgeneb hooldekodust ja otsib üles lapsed. Ladusalt see siiski ei lähe, sest lapsed on tema kodumaja vahepeal maha müüa jõudnud, on õnnetusi ja lahkuminekuid, tehas pole enam endine, kõik tundub koost lagunevat. June peab mõne päevaga taastama peresuhted, leppima ära tütrega, andma tema uuele äriideele müksu, siluma isa-poja suhted, leppima poja uue elukaaslasega, aga ka leidma oma noorepõlve tõelise armastuse.
Ta poolenisti fiktiivne abielu ei puutu tegelikult õieti asjasse, seda vaid mainitakse. Küll aga mängib filmis olulist rolli June’i kaotatud armastus, mida ta on jäänud igatsema ja mis lõpuks üllataval moel siiski ka taas pinnale kerkib.
See on väga emotsionaalne, kuid samas rahulikult voolav lugu, mida saadab sulnis tundeline muusika. On väiksemaid nägelemisi ja pisikriise, kuid kuna aeg on napp, siis püüavad kõik tegelased käituda hästi mõistlikult ja liikuda kiirelt lahenduste suunas, nii et kogu see „paar päeva selgust“ situatsioon loob juba iseenesest eelduse selleks, et lugu ei takerdu liialt konarustesse. Me näeme armastavat peret, keda on lagundanud ränk haigusekoorem, kuid õrnad tunded siiski hõõguvad tuha all ja armastus võidab. Lõpuks kõik laabub. Kuigi June langeb taas haigusehägusse tagasi, jääb siiski kõigile tunne, et seda raputust oli vaja.
Filmi hoiab koos tõeliselt särava rolliga June’i nimiosas Noni Hazlehurst, keda on Austraalia filmipreemiatega ka korduvalt parimaks näitlejannaks pärjatud. Ta on tõeline staar, kelle pärast tasub kinotee jalge alla võtta. Ka ülejäänud näitlejateansambel ei jää talle sugugi alla.
Võin oletada, et õrnahingelisemad poetavad filmi lõpus nii mõnegi pisara ja kindel olla võib selles, et eelkõige kõnetab linalugu siiski June’i eakaaslasi ja ehk ka juba keskikka jõudnud inimesi, kel endal vanemad juba selles eas, et vajavad suuremat hoolt ja tähelepanu, kuid kes oma lapsi endiselt lastena kohtlevad. See on hästi eluline ja südamlik film, millesarnast pole kinodesse juba õige ammu eksinud. Ühtlasi on see universaalne – ilmselt ei pea keegi pettuma, et on otsustanud seda filmi vaatama minna. Lihtne, siiras, täis armastust.
