Rakvere Teater kiikab välismaa poole

Kui soomlastega kahasse tehtud „köök“ annab praegu etendusi Lahtis, otsib Erni Kask juba võimalusi uuteks ühisprojektideks. Alates jaanuarist on ta ametis välissuhete korraldajana.

Tekst: Tõnu Lilleorg

Erni, miks on teatril vaja välissuhteid?

Kuna Eesti on väike, tuleb osata endast märku anda väljaspool. Nii ka väiksel teatril nagu Rakvere. Mängime küll palju kõikjal Eestis, kuid meie käimised raja taga on niivõrd harvad, et oli ülim aeg seda asja muuta. Mul on hea meel, et seda arvas nii eelmine teatrijuht Joonas Tartu kui Velvo Väli.

Ameeriklane Nils Riess nägi üht Rakvere tükki festivalil ja kutsus selle tunamullu Ameerikasse tuurile. Nüüd tuli ta ise siia ja tõi lavale „Algused“. Tundub nagu õnnelik juhuste rida.

Nii võib paista, kuid päris juhus see siiski ei ole. Kui räägime Soome-projektist, Nils Riessi lavastamisest Rakveres ja koostööst Ohio Northern Universityga, siis need said teoks tänu sellele, et meil oli tükk „Tuulte pöörises“. Sama materjaliga avati Rakvere Teater 1940. aastal. Üllar (Saaremäe – T.L.) pidas vajalikuks selle materjali Rakveres uuesti teha, kutsus siia lavastama Andres Noormetsa. „Tuulte pöörist“ nägi selsamal DRAAMA festivalil Tartus lisaks Nils Riessile ka Soome projekti algataja Jussi Sorjanen.

Eelmine nädal toimus Tallinn Music Week, kus välismaa muusikaspetsid otsisid talendikaid eesti muusikuid, tihti on kuulda rahvusvahelistest raamatumessidest. Kas teatritükkidega saab ka nii „kaubelda“?

Jaa, teatrifestivalidel toimuvad lavastuste tutvustused, ehk showcase`id. Näiteks külastasin üht sellist Edingburgh’ Fringe’il 2011. aastal. On ka täiesti showcase-festivale.

Millistes riikides on suurem huvi välismaise teatri vastu?

Ma loodan, et igal pool. Iga endast lugupidav riik võiks olla huvitatud, et tema kultuur jõuaks väljapoole oma piire ja et tema kodanikud näeksid head rahvusvahelist kunsti.

Eesti teatril on siin areguruumi?

On, aga esimesed sammud on tehtud. Sügisel toimus Tallinnas showcase-üritus. Tänu sellele käis Cabaret Rhizome (väiketeater Tallinnas, kus lööb kaasa Rakvere taustaga Päär Päärenson – T.L.) oma lavastusega „Reiv“ Berliinis, kus esines etendustemajas HAU (Hebbel am Uffer), mis toob berliinlastele vaatamiseks välismaiseid lavastusi. Eestis tegutseb sarnase põhimõtte järgi Kanuti Gildi SAAL (seal etendus märtsis ka Soome-projekti teine lavastus „Petroskoi“ – T.L.).

Etendus- ja tantsukunstnik Mart Kangro annab enamiku esietendusi välismaal. Ma ei tea, kuidas on praegu, kuid Tiit Ojasoo varasemate lavastuste esietendustel istusid välismaa teatrifestivalide esindajad, et NO99 lavastusi oma festivalidele saada.

Nii et Euroopas on festivale ja publikut, kes oleksid eesti tükkidest huvitatud?

Loomulikult. Meil Eestiski üle kahe aasta toimuv Baltoscandal ei kurda publiku puuduse üle. Selleks aga, et reaalselt midagi toimuma hakkaks, on väga palju tööd vaja teha.

Jah, aga Rakvere on sõnateater ja välismaa publikule juttu tõlkida on raske.

Küsimus ei olegi niivõrd palju keeles. Pigem heas idees, riskijulguses ja uudsuses. Rakvere probleem on, et uued ja riskantsed ideed ei pruugi sobida meie tavapublikule. Kui tahame meeldida festivalidele, peame tegema nõudlikumaid lavastusi. Ideaalis võiks selline lavastus muidugi äratada laiemat huvi ka kodupubliku seas.

Rahvusvaheline koostöö rikastab eesti teatrit ja on põnev näitlejatele?

Jah. Välismaa lavastajad on sageli hoopis teistsuguse nägemuse ja lähenemisega. Iga kontakt võõra ja teistsugusega tegelikult rikastab meid. Minu üheks tööülesandeks ongi leida meie trupile häid välismaiseid lavastajaid, keda siia kutsuda.

Kas on teada juba järgmine festival, kuhu lähed maad kuulama?

Jah, kui õnnestub saada Põhjamaade Ministrite Nõukogult toetust, olen mais Rootsis vaatamas laste- ja noorteteatrit. Samas lähema aasta jooksul ilmselt uut lavastust ei sünni. Viime lõpuni need projektid, mis praegu käivad.

_________________________

Soome publik on rohkem kaasas

„kööki“ näitleja Anneli Rahkema (pildil): „Kõigepealt tahan tänada Ernit, et ta selle projekti korraldamise ette võttis. Väga värskendav oli sattuda kokku teisest keeleruumist inimestega, keda kohtasime elus esimest korda. Algne hirm võõra ja tundmatu ees kadus kiiresti.

Etendused Eestis või Soomes ei erine teineteisest. Lihtsalt külalisnäitlejana kodust kaugel mängides on enesetunne kindlasti teine – ärevus, väsimus, värskus, koduigatsus jne. Publiku erinevust oli küll märgata. Soome publik on rohkem valmis tagasisidet andma ja oma arvamust avaldama, see tekitas suuremat soovi järgmisel päeval lavale minna. Soome publiku puhul võisin ma rohkem kindel olla, et nad on etendusega kaasas, see tekitab neis mõtteid ja küsimusi, vahet pole, kas negatiivseid või positiivseid. Vähemalt ei jäänud peale etendust tunnet, et see oli puhtalt näitleja eneserahuldus.

Seega kutsun kolleege üles sellistes projektides kaasa tegema, et natukenegi rutiinist välja tulla. Sest mis seal salata, iga päev aastaid ja aastaid ühtede ja samade kolleegidega tööd tehes kipub maailmapilt üsna ühekülgseks jääma. Soome etendustest üle poole on veel ees, sügisel suundume Tamperesse. Soovin jõudu meile ja Ernile ka.“

Vabal ajal tegeleb Erni Kask meelsasti spordiga. Foto: Heigo Teder