Buratino unistab suurelt
|Üllar Saaremäe lavastajakäe alt lavalaudadele jõudnud “Buratino” läbiv motiiv on teekond. Puust poisi Buratino täiskasvanuks saamise teel on teater sümboolne tähis enesearengu teel.
Erle Loonurm
Buratino südamesoov on näitlejaks saada. Et aga puust nukk päris oma südame ja hingega poisiks võiks saada, et kunagi ka lavalaudadele astuda – olgu selleks siis teatri-, elulava või hoopis need kaks ühes -, tuleb tal läbi teha põnevate seikluste kadalipp. Tee iseendaks kujunemisel pole kunagi lihtne: seikluste keerises satub Buratino näiteks Lollide maale ja Imede põllule. Võiksid ju need paigad sümboliseerida tänapäeva Austraaliat, Ameerikat või mõnda muud ihaldatud sihtpunkti, kuhu kiputakse, et iseendas selgust leida.
Teater teatris või teater kui elu?
Lugu lükatakse käima papa Carlo majast, mis peagi muutub teatriks, seejärel Lollide maaks, Konnatiigiks ja kõrtsukski. Ja mitte ainult – lavastuses on teatri valduses terve saal, st ka publikupoolne osa muutub näitelavaks: tegelaskujud liiguvad ridade vahel ja lava ees. See on suurepärane viis näidata lastele, kuidas teatri illusoorne maailm nende endi silme all sünnib. See, mis võib tunduda kindla väärtusena, muutub ja saab hetkega uue tähenduse. Lavastus juhib lustakal viisil tähelepanu teatri olulisele funktsioonile – kas see, mis meile aus ja usaldusväärne näib, ei või oma kuue all hoopis teist palet peita? Kogu lavastuse vältel suhtlevad näitlejad lastega, noored teatrihuvilised vastavad ja reageerivad trupile suure rõõmuga. See ongi ju see teatriime, mida teatris otsitakse – neljanda seina lõhkumine, publikuga sideme loomine, et teater kõnetaks – „Buratinos“ on see kõik olemas.
Kaasahaarav seiklus eilse ja tänase ristteel
“Niisugust materjali nagu “Buratino” tuleb teatud aja tagant teatris alati teha,” nõnda on öelnud Lauri Nebel ja tal on tuline õigus. Ajatu muinaslugu sütitab traditsioone ja väärtusi hindama ka noort teatripublikut. Üks lavastuse tugevusi ongi Lauri Nebel ise – vanameister mängis nimiosa Buratinot ligi 40 aastat tagasi ning täna leiame ta samast tükist papa Carlona. Oma lihtsuses ja siiruses on ta liigutav ja poeb südamesse.
Üllar Saaremäe „Buratinos“ on rõhk seiklusel ning moraalne lugu, kuidas puunukust saab päris poiss, on tagaplaanil. Siit tulenevalt toimibki Imre Õunapuu Buratino rollilahendus lihtsuse ja naiivsuse kaudu. Tüki tutvustuses välja toodud “heasüdamlikkus” domineerib minu silmis Õunapuu mängus liigselt, puudu jäi emotsionaalsest sügavusest. Etenduse lõpuks sai puupoisist päris inimene, seda küpsemist ja transformeerumist oleks tahtnud rohkem tajuda ja näha. Suurepärase etteaste teeb Margus Grosnõi Pierrot’ rollis. Pehmelt öeldes varastab ta kogu show, sest kui Pierrot oma lustakate haraliste varrukatega lavale ilmub (10 punkti kostüümikunstnikule!), siis teistele tegelaskujudele enam tähelepanu naljalt ei jätku. Samuti teeb meeldejääva ja sümpaatse etteaste Liisa Aibel Rebasena: särtsakas ja veetlev.
Kiiduväärt on, et kogu trupp suutis oma intensiivsusega lavastuse energiat üleval hoida. Võib-olla jäi puudu vaid lavastaja veidi tugevamast ja omanäolisemast käekirjast. Oleks tahtnud näha keskset punast niiti, mis rikkaliku tegelaste galerii, värvikate kostüümide, tantsude ja laulude kirju lapiteki kokku traageldanuks, andmaks juurde selle emotsionaalse miski, millega lavastaja oleks lavastuse päris enda omaks teinud.
Aastal 1978 mängis Lauri Nebel Buratinot, ligi 40 aastat hiljem kehastub ta papa Carloks. Buratino rollis Imre Õunapuu. Foto: Andres Keil