Tõnu Kilgas – elegantne ja värvikas nii artisti kui inimesena

Kauaaegne operetiartist ja näitleja Tõnu Kilgas, kes lahkus tänavu kevadel, 25. mail, saanuks täna, 13. augustil, 67-aastaseks. Tõnu Kilgase sünniaastapäeva puhul jagab artistist meenutusi tema kolleeg Estonia teatrist, Marvi Taggo.

Tõnu Kilgas oli värvikas lavakuju. Ka inimesena seltskondlik, vaimukas ja mõnus vestluspartner. Mis minu jaoks väga oluline – hea kuulaja. Me rääkisime paljust. Vestluse sisu võis olla erinev, aga „refrään“ jäi alati samaks – teater.

Marvi Taggo

Viimane juhuslik kohtumine esimesel koroonasuvel Mustamäel Magistrali keskuse kohvikus jäigi minul temaga viimaseks. Tõnu ei võtnud tol korral istet ega rääkinud teatrist, vaid viirusest, mis ta südame murelikuks tegi. Rääkis, et üks ta tütardest õpib meditsiini ja teab rääkida, et see viirus ei kao kuhugi…

Teatrielus valgete kinnastega krahvi või mõne sohipoja rollis oli ta ka päriselus endaga vahel opositsioonis ja süüdistas end selles, et kõik on kuidagi liiga kergesti kätte tulnud. „Etenduste salvestusi hiljem vaadates tundus mulle mõni asi pealiskaudselt tehtud olevat,“ tunnistas Tõnu.

Tõnu Kilgas küsinud kord Heino Mandri käest, kes on hea näitleja. Mandri öelnud, et „see, kes mõtleb, et ta on hea näitleja“. Ilmselt ei mõelnud kumbki mees seda, et näitleja enesekriitikat kaotama peaks. Tõnu oli oma ütlemistes aus, avatud ja vaimukas. „Operetti tuleb mängida kaks tundi enne und, sest kui siis pea padjale paned, pole see tähtis, kas rahakott padja all tühi on,” ütles ta.

Mäletan, et kunagi oli teatri vahekoridoris üks pink, kus suitsetati. Minule teadaolevalt Tõnu seal ei istunud. Ta ei suitsetanud. Seda enam oli üllatav, et üksvahe hakkas ta piipu tõmbama.

„See, kuidas piip põleb, sõltub tubakast, aga mis publikule meeldib, sõltub ikka näitlejast endast laval, ja on hoopis „teine tubakas“,“ arutles ta. Tõnu mängis sageli laval üle, aga publikule see meeldis.

„Tead, mis on õnn?” küsis Tõnu kord piibutamise jutu sekka: „See on siis, kui tahad hommikul tööle minna ja õhtul rõõmuga koju tulla.”

Valgete kinnastega frakikandjana pidas Tõnu Kilgas lugu oma kostüümidest. Ta ei lubanud endale kunagi etenduse vaheajal teatri puhvetis frakis või teises kostüümis istuda ja kohvitada. Tegi seda vajadusel püsti seistes.

Tema eeskuju oli endine Estonia teatri operetinestor Endel Pärn. Ükskord kurtis Kilgas, et „teater karjub Pärna järgi“, pidades silmas vanameistri nõudlikkust ja häid kombeid lavalolijate suhtes.

Kui Ita Ever vaatas Vanalinnastuudio etendust „Saame kokku veebruaris“, tulnud Tõnu Kilgas talle üllatuseks: „Mis mind üllatas Tõnus: olen näinud teda operetis ja muudes osades, aga siin on dramaatilised stseenid, ja sa naerad ometi. Koomiline eeldabki traagilise lähedust.”

Tõnu Kilgase ema Ellen Kaarma oli tuntud oma draamatiliste näitlejavõimete ja ilu poolest. Ta suri, kui Tõnu oli 19 aastane – liiga noor, et hinnata tol ajal ema osade suurusjärku. Aga tal oli plaanis teha emast ta 70. sünniaastaks mälestusfilm, kus rääkida ka ema kaasaegsetega. Tõnu isa, Lembit Mägedi, endine Endla teatri näitleja, oli ka Kaitseliidu maleva ülem. Pärnu on puhkelinn, kuhu Tõnul oli põhjust igal suvel minna isa vaatama ja teatris käia. „Pärnus on hea teater, kus poole etenduse pealt ei pea lahkuma,“ leidis Tõnu. Ja Pärnus ulatati talle üle aia roose tänusõnadega „härra Kilgas, käisin teie etendusel…“

Tõnu Kilgas aastal 1992 Estonia Talveaias Imre Kàlmàni opereti „Silva“ kammerlavastuses. Foto: Henno Saarne Teatri- ja muusikamuuseum / Rahvusooper Estonia arhiiv