Tulihingeline, sütealune, mehine

Peategelane Sergei (Tom Prior). Foto: kaader filmist.

Peeter Rebase debüütfilm „Tulilind“ räägib tõestisündinud loo põhjal kahe mehe omavahelisest armastusest Nõukogude armees.

Margit Adorf

Et kõik oleks kohe algusest peale selge – see on gay-film ehk siis peategelasteks on kaks homoseksuaalset meest ja nende vahel arenev traagiline, päris mitmeid aastaid kestev armastuslugu. Filmis on intiimseid homoseksuaalseid stseene. Nii et kui te mingil põhjusel ei soovi sellisel teemal filme vaadata, siis see ei ole teile.

Küll aga ei ole see film mingisugune homopropaganda, lugu ei agiteeri kedagi kuidagi „kapist välja tulema“ ja sellel puudub ka õnnelik lõpp, kus kõik tegelased viimaks läbi raskuste rõõmsalt koos edasi elavad ja teineteist aktsepteerivad.

Igal juhul on tegemist hästi õrnatundelise, poeetilise ja elegantselt vormistatud armastuslooga, kus väga olulisel kohal on muusikaline kujundus, mis toetab stseenist stseeni filmi sisu ja annab loole sügavust juurde. Filmi heliloojaks on Pariisis resideeruv poolakas Krzysztof A. Janczak, kes on muuseas ühe oma II Maailmasõjas võidelnute mälestuseks kirjutatud heliteose eest 2007. aastal pälvinud Poola presidendilt Hõbedase Teeneteristi. Väga hea valik filmi muusika autoriks ja suurepärane tulemus.

Stsenaariumi on kirjutanud Peeter Rebane koostöös Tom Prioriga, kes ühtlasi mängib filmis ka üht peategelast – Sergeid. Nii Peetri kui Tomi jaoks on see esimene mängufilmi stsenaarium, kuid huvitav on siinkohal märkida ka seda, et nad on kirjutamisel toetunud peategelase Sergei Fetisovi enda loole. Fetisov õppis pärast armeeteenistust näitlejaks ning on ise mänginud ka meie kodumaises filmis „Georg“ (2007), kus ta oli Nikita Hruštšovi rollis. Fetisov suri 64-aastasena, 2017. aastal.

Filmilugu võib küll tunduda kohati klišeelik, kuid eks päriselu sageli seda ongi. Paljudel on sarnased eluteed, teatud olukordades tehakse sarnaseid valikuid. „Tulilinnus“ on siiski tugev traagiline noot, üks peategelastest hukkub, minnes kaudselt vabasurma.

Filmi tegevustik hargneb 1970ndail NSVL õhuväe pataljonis, mille baas asub Haapsalus. Seal kohtuvad ajateenija Sergei ning hävituslendur Roman. Sergei on enne Romaniga kohtumist elanud üsna tavalist elu, õhubaasis on tal veel kaks lahutamatut sõpra – Volodja ja Luisa. Siiski, näib, et Sergei on Romani kohates kõrvuni armunud esimesest pilgust ja Romanile ei jää see märkamata.

Õige tempokalt areneb kahe mehe vahel armastus, kuid seda looritab pidev hirm vangisattumise ees, kuna homoseksuaalsus oli Nõukogude Liidus kriminaalselt karistatav. Sellistes oludes läheb elu nii, et Roman püüab ikkagi elada korralikku pereelu, abiellub, saab lapse. Armastus aga hõõgub endiselt pinna all ja jõuab viimaks traagilise lõpuni.

Film on kogu meeleolult ja tonaalsuselt hästi habras, atmosfäär on igal juhul otsast lõpuni paigas ja vaevalt küll leidub publiku seas selline vaataja, kes selle armastusloo tõelisuses või tunnete eheduses kahtleks. Tom Prior Sergeina ja Oleg Zagorodnii Roman Matvejevina teevad muljetavaldavalt vahetud ja hingeminevad rollid. Naispeaosas Luisana on Diana Požarskaja, kes mõjub noorte meeste armuloo keskel samuti väga loomulikuna, kindlasti ei ole tema osa vähem tähelepanu vääriv ei loo ega näitlejate ansambli koostöö seisukohalt.

Kohalik publik võib filmis ära tunda mitmeid kodumaiseid võttepaiku, kuid Eesti asukohana ei ole filmi seisukohast tegelikult üldse tähtis ja õigupoolest on ju siin tegemist Vene armeega ja ega see oligi kogu aeg nagu riik riigis. Nii et kultuuriline taust on pigem venekeelne-venemeelne. Ja ega taust on lõpuks ikkagi vaid garneering, sest esikohal on sõnum: minu (mehe) armastus tema vastu on täpselt sama, mis sinu (naise) armastus tema vastu. Ja eks ta nii ongi. Kes seda tajuda oskab, saab filmist meeldiva kunstilise elamuse.

Peeter Rebane režissöörina on olnud oma ülesannete kõrgusel, ta on loonud elegantse filmi, millel on maailmafilmi mastaapsus. Operaator Mait Mäekivile samuti tänusõnad väga hea visuaalse edastuse eest. Film on enne kodumaist esilinastust juba ringelnud mitmetel seksuaalvähemuste filmifestivalidel ja neilt ka preemiaid noppinud: publikupreemia, parima filmi, parima režissööri ja parima peaosalise (Tom Prior) preemia. Arvan, et need võidud on auga ära teenitud.