Uhke oma küla üle

õhtukool2

Detsembris kohtusime Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi õhtukooli tunnis muuseumi klassitoas Pandivere küla mehe, kommunikatsiooniekspert Raul Rebasega. Raul Rebast on väga kohane nimetada Pandivere küla meheks, sest ta on oma kodukandiga endiselt väga seotud ja teeb selle tuttavaks võõrastelegi.

Õhtut pidi raamis hoidma mõte „kuidas paistab tänasele linnamehele maaelu”, kuid tegelikult sai läbivaks teemaks uhkus. Uhkus oma kodu, kodukoha, valla, riigi, aga miks mitte ka pere ja iseenda üle – see tunne, mida sissepoole elav eestlane vaid väga harva endale tunnistab ja veel harvem välja söandab näidata. Teadagi – uhkus ajab upakile.

Alustasime pealiskaudsusest. Tänase päeva meedias võitlevad lood (seejuures on osa lugudest teadlikult valed) või veel enam pealkirjad. Infot on liiga palju ja inimeste vastuvõtu-, selekteerimis- ja analüüsivõimel on piirid. Me loeme online pealkirju ja teeme nende põhjal järeldused, mis on sageli samuti valed.

Samas on lood väga tähtsad, et tekitada grupi- või kohaidentiteeti. Igal külal on oma lood. Isegi kui neid ei oleks, tuleks need luua ja kirja panna. Keegi ei tee seda meie eest. Sofi Oksanen on öelnud, et kui ei teata, et sa oled olemas, siis ei märgata ka sinu kadumist.

Meie lugudes korduvad Georg Lurich ja Karl Kaddak,  parnass ja seltsimaja, Struwe kaar, Kellavere ja Emumägi, Pedja jõe läte ja puhas vesi. Lilled, heinamaa ja päikesepaiste muidugi ka. See ongi uhkustunnet väärt.

Riigi mastaabis on meie suur lugu e-Eesti, mis on ka maailmas ainulaadne. Väikeriigil on oht jääda märkamatuks, otsustajate hulgas ta ju sageli pole. Hea imago on seega riigi seisukohast eluliselt vajalik – kes murrab ennast tundmatuse ringist välja ja kes mitte.

Ka hiljutist ID-kaardi tarkvara probleemi kajastust pidas Raul Rebane heaks näiteks just kriisikommunikatsiooni arenemise poolest, võrreldes seda aastatetaguse Pronksiöö juhtumiga. Teisalt negatiivne näide – laulupidu, meie märgiline traditsioon, on maailmas kahetsusväärselt vähetuntud. Kommunikatsioon on olnud loid.

Raul Rebane kirjeldas äratundmist Frankfurti raamatumesil. Laudade vahel jalutades paelus teda tuttavlik pilt. Pilt oli Rakvere kuuseinstallatsioonist. Raamat ise oli Saksamaal välja antud kaasaegse arhitektuuri entsüklopeedia, mille esikaanel meie armastatud ja vihatud sümbol. „Kui asumil on õnnestunud luua selline märk, mille üle naabrid on kadedad, siis tuleb seda hoida! 85 protsenti uusi asju läheb untsu niikuinii!” on Rebane nõutu kriitika suhtes, mis kuuseinstallatsioone on tabanud.

Poleemikat tekitasid meie teised suured projektid – Rail Baltic, tselluloositehas, metsaraie ja Patarei saatus. Taustaks pisut kommunikatsiooniteooriat – inimesed tajuvad ja võtavad omaks uusi asju, seisukohti ja fakte üsna vaevaliselt, vaid kaks-kolm protsenti on kohe valmis uute mõtetega kaasa minema. Suured asjad vajavad ettevalmistamiseks palju aega (Öresundi silla ideed kommunikeeriti 30 aastat, enne kui ehituseks läks), see tuleb täita tõeste faktide ja analüüsiga.

Raul Rebase hinnangul peab igal struktuuril (külal-vallal-linnal-riigil) olema mingil ajahetkel ülejõu käiv ülesanne. See hoiab inimesed vormis. Tegelikult loevad emotsionaalsed asjad. Rahas mõtlemine on taktikaline. Strateegiline mõtlemine on visiooni kujundamine, rituaalide ja traditsioonide loomine. Ei tohi tagasihoidlikkuse kätte surra!

Sel õhtul Raul Rebast kuulates tuli peale deja-vu-tunne – sarnaseid mõtteid, küll pisut teise rõhuasetuse ja erineva emotsiooniga, mõtles ja ütles välja aasta tagasi õhtukoolis Toomas Suuman. Ka siis rääkisime lugudest, märgilistest inimestest ja asjadest. Küllap siis on siit pärit inimesed sarnased.

Ene Kesler

Foto: erakogu

Share This:

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga