Valeri Lõõnik: kohtus peab vahel nalja saama

Eesti õigussüsteemis üle 40 aasta ametis olnud Harju maakohtu kohtunik Valeri Lõõnik suundus juuli alguses oma 68. sünnipäeval pensionile. Lisaks kohtunikutööle on ta olnud Lääne-Viru politseiprefekt ja Kadrina vallavanem.

 

Mari Mölder

 

Võtaks kokku need aastad, mis olete kohtunikuna töötanud. Kuidas erines teie praegune töö võrreldes algusaastatega?

Seitseteist aastat sai töötatud kohtunikuna, alguses olin Tallinna linnakohtus ja peale reorganiseerimist Harju maakohtus. Olen tegelenud erinevate asjade menetlemisega, nagu isikuvastased, varavastased ja majandusalased kuriteod. Viimasel kahel aastal menetlesin ka roolijoodikute juhtumeid. Nende aastate jooksul on menetlusseadustik päris palju muutunud. Alles ühel päeval vaatasin oma arhiivi, kus leidsin 2002. aastal välja antud kriminaalmenetlusseadustiku, mis on tänasega võrreldes kolm korda õhem. Seadusandlus on väga palju muutunud, seetõttu ka karistusseadustik ja väärteoseadustik. Kuna elu läheb edasi, peavad ka seadused eluga kaasa minema.

 

Viimastel aastatel on seadused palju muutunud, aga kui palju on kurjategijad muutunud? Teame ju, et kui kurjategija saab targemaks, siis peab ka kohtunik ajaga kaasas käima.

Eks kurjategijatega on juba varasematest aegadest probleeme olnud. Juba Nõukogude Liidu ajal räägiti kogu aeg, et peame ära hoidma uute kurjategijate teket. Vanad retsidivistid surevad mingil ajal ära ja et uusi ei tuleks peale. Aga ka tänapäeval on sama teema õhus. Näen oma menetluste ajal, kuidas uusi kurjategijaid tuleb aina peale. Esimest korda toimuval kohtuistungil olen küsinud, miks rikute enda eluloo ära ja täiendate karistusregistrit. Vastus on, et juhtus nii. Kurb on see, et uute kurjategijate seas on päris palju noori. Näiteks roolijoodikute seas. Vastutustunnet pole ei iseenda ega pereliikmete ees. See probleem jääb ilmselt sotsioloogide uurida.

 

Kas te teate mõnda rekordimeest, kes on teie või mõne teie kolleegi ees seisnud ja on pidanud oma tegude üle järele mõtlema?

Palju neid inimesi pole, kuid mõni ikka on, kes on pidanud näiteks 14 korda kohtu ees seisma. Olen visanud nalja ja õnnitlenud neid. Advokaat ja süüdistatavad on öelnud, et pole ju sünnipäev. Siis olen selgitanud, et õnnitlen järjekordse kohtuprotsessi puhul. Siis on kurjategijal hea meel, et vähemalt keegigi õnnitleb. Vaevalt et neid keegi sünnipäevade ajal meeles peab.

Kui palju olete tagasisidet saanud inimeste käest, kes kohtu all olnud? Kas need, kes hiljem õigeks või süüdi mõistetud, on võtnud ühendust?

Tean kahte juhtumit. Üks tagasiside tuli kurjategijalt, kes peaks röövimise eest varsti vanglast välja saama. Kohtus eitas ta röövimist, mõistsin ta selle eest süüdi. Ise väitis ta, et läks sündmuskohale röövleid kannatanu ümbert laiali ajama. Hiljem mõistsin ta ikkagi süüdi. Vanglast saatis ta kirja, kus tänas ja tunnistas, et oli ikka süüdi, ja vabandas oma teo eest. Lubas, et püüab end parandada. Teine lugu oli, kus ühte meest kahtlustati ema tapmises. Jõi koos emaga viina ja kui läks uut pudelit tooma, jõudis viimane teise ilma minna. Istus pea aasta otsas vahi all, mõistsin ta õigeks ja ka ringkonnakohust tuli õigeksmõistev otsus. Ta tänas mind, kui linnas kohtusime.

Palju on viimasel ajal kohtule ette heidetud humaansust, et kui inimene on parandamatu roolijoodik, siis tuleks teda karmilt karistada või muuta seadusi, mis seda võimaldaks. Kas te olete sellega nõus?

Ma päris nõus pole. Kohus paneb plussid-miinused kokku. Alati on mingid põhjused kuriteoks – kas kannatanu või sõbrad annavad ajendi selle toimepanemiseks. Kohus peabki prokuröri kaudu ja kaitsja kaasabil leidma põhjused. Kohus peab kaitsma inimest, mitte kuritegu. Kuritegusid on igasuguseid ja kõiki ei saa ühe vitsaga karistada, olgu see vargus või tapmine. Asjaolud on erinevad ja lähtuvalt objektiivsetest põhjustest selgitab kohtunik need välja ning siseveendumise järgi langetab otsuse.

Igas inimeses on midagi head, kas olete ikka sellel arvamusel?

Jah olen. Isegi inimeses, kes on 13 korda sooritanud kuriteo. Inimene, kes paneb toime kuriteo, teeb seda mingil ajendil, olgu see siis näiteks rahapuudus. Tulevasele narkomaanile kingitakse alguses narkootikume proovimiseks, hiljem tekib sõltuvus ja sisemine tunne surub peale. Keha hakkab nõudma, et kuule, poiss, mine pane toime kuritegu, raha on vaja, et osta narkootikume.

 

Kuidas kommenteerite maadevahetusprotsessi, mida arvate lõpptulemusest? Kas olete pidanud oma arvamust avaldama?

Ei ole. Tegemist on protsessiga, kus oli plusse ja miinuseid kõikidel kohtuastmetel. Süüdistati venitamises nii advokatuuri kui kohust. Kohtueelse uurimine lõppedes vaatasin dokumente, advokaadid esitasid taotlusi tõesti vastavalt menetlusseadustikule, prokuratuur lükkas selle tagasi, ütlesid et neil on õigus seda esitada kohtuistungil. Kui need esitati kohtuistungil, siis öeldi, et pole vaja vastu võtta taotlusi. See on nagu võistlus, kus mõlemad osapooled omavahel võistlesid. Eks õigusteadlased arutavad sel teemal ja ka mul on nüüd rohkem vabadust rääkida, kuid kommenteerida küll rohkem ei tahaks.

Kas saaksite oma pikast karjäärist välja tuua mõne märkimisväärse juhtumi? Mis teid kõige rohkem erutas või jäi hinge kripeldama?

Ei tahaks küll kedagi süüdistada, kuid kripeldama jäi aastaid tagasi toimunud kurikuulus liikluspolitseinike protsess, kus peategelaseks oli Livio Karro. Prokuratuur kui uurimisjuht tõi kohtu alla 41 inimest. See rong läks jube pikaks, sest inimesi oli nii palju. Oleks võinud ju kohe peale öiste telefonikõnede, kus politseinik altkäemaksu võttis, hommikul asi paika panna ja ta vahi alla võtta. Siis poleks noori politseinikke rohkem kohtu alla sattunud. Eks raha ahvatleb kõiki ja kui kogenud kolleeg võtab altkäemaksu, siis see mõjutab ka nooremaid politseinikke. Kui Karrot taheti kinni püüda, oleks võinud seda teha juba paari päevaga. Noortest politseinikest oli kahju.

Kaudsete tõenditega olen ühe istungi maha pidanud, kus ärimees Kulešov oma äripartneri ära tappis. Polnud ühtegi tõendit, ei püstolit, padruneid, hülsse. Politsei tegi väga head tööd ja kogus kaudsed tõendid. See oli esimene juhtum, kus korraliku uurimise puhul sai ka kaudsete tõendite abil süüdi mõistetud.

Lõpetuseks, kas kohtuniku eriala on populaarne, et seda õppida?

Kohtunikuamet on nagu kellasepaamet, kus tuleb palju nokitseda. Samas teisest küljest, kui tuleb palju asju kohtusse, siis üritatakse minna seda teed, et üldmenetluse asemel tuleb kokkulepemenetlus ja siis jääb kohtuniku roll väikeseks. Ta on siis nagu statistik, kes kinnitab kokkuleppe, et menetlus kiiremini lõppeks. Riigi raha ja aega tuleb kokku hoida, seega see on mõistlik. Ametil perspektiivi on.

Kohus on alati tõsine koht, kus otsustatakse inimsaatuse üle, aga kas vahel nalja ka saab?

No see teeb nalja, kui kohtualusele soovin õnne järjekordse kohtuistungi puhul. Kui küsin hariduse kohta, siis mõni hakkab kokutama ja ei tea seda. Ütlen ikka, et ju on tegemist alustamata kõrgharidusega, siis hakatakse naerma. Nalja peab ka vahel tegema, ei pea olema, et elu on karm ja kuri. Kohtualustega peab ka hästi läbi saama.

_____________________________________

Kohtunik Valeri Lõõniku tuntuimad kohtuasjad

Juhtis maadevahetuse süüasja, milles peeti 94 istungit, otsusel on 152 lehekülge, toimikut 193 köidet. Kohtuasja arutamine algas Harju maakohtus 2009. aastal ning päädis õigeksmõistva otsusega 2012. aasta suve alguses.

KGB taustaga Sergei Kulešovi süüdistati oma äripartneri mõrvas. Naise kuulihaavadega laip leiti peaaegu kuu hiljem. Asjas polnud ühtegi otsest tõendit, kuid uurimine tuvastas, et Kulešovi ajendas naist mõrvama soov saada enda käsutusse miljoneid kroone maksvad kinnistud.

Veterinaar- ja Toiduameti endist peadirektori asetäitjat Vladimir Razumovskit süüdistati ligi 300 000 krooni altkäemaksu võtmises. Ta nõudis korduvalt külmutatud kala Venemaale ja Ukrainasse eksportivatelt firmadelt altkäemaksu termosvagunite kasutamise eest. Külmutatud kala vedamine termosvagunitega oli vastuolus õigusaktidega.