Vanemuine tuleb külla maailmaklassikasse kuuluva „Hedda Gableriga“

näitlejanna

Vanemuine käib sügiseti ikka külalisetendusi andmas ja nii näeb 11. oktoobril Rakvere Teatris lavastust „Hedda Gabler“. Näitemäng põhineb norra dramaturg Henrik Ibseni 1890. aastal ilmunud näidendil, mida on pisut tänapäevastanud inglise näitekirjanik Brian Friel.

Tõnu Lilleorg

Piret Laurimaa, mängite Heddat, äsjaabiellunud noort naist, kelle isa oli ohvitser. Kuidas teda iseloomustaksite?

Hedda on naine, kes on sündinud valel ajal ja vales kohas. Sündinud kohta ja aega, kus ainus mõõdupuu on käega katsutav kasu. Elu poeesia ja ihalus ilu järele on arusaamatu ja lubamatu. Hedda ei ole julmur, kes naudib teistele kannatuste tekitamist, ega psühhopaat, kes ei saa arugi, et lõbutsedes vigastab ta teisi. Ta on vang omaenda kehas ja ajas, kus tal on olnud saatus sündida. Teda ajendab ihalus ilu järele, soov muuta see maailm elamisväärselt ilusaks. Ilus elu kulg, poeetiline surm. Et elu oleks kui kunstiteos.

Kuigi näidend on kirjutatud üle saja aasta tagasi, kõlksub see kuidagimoodi praeguse ajaga vägagi kokku. Ajaga, kus väärtust hinnatakse selle järgi, mida saab käega katsuda ja mis on selgesti mõistetav. Ilu ihalus on justkui nõrkadele.

Kas Hedda on saanud mõne iseloomujoone isalt?

See maailm, milles Ibseni aja Hedda elas, oli meeste-keskne. Brian Frieli ülekirjutuses pole see ilmselt enam kuigi tähtis. Hedda on oma isalt saanud erksuse au- ja väärikusetunde suhtes, ta jälgib seda enda juures ja eeldab ka teistelt. See on üks konflikti lähtepunkte – pehmel, mugaval, eesmärkideta elul pole Heddale palju pakkuda. Ta otsib puhtaid, puhastatud tundeid ja ta otsib viimase hetkeni. Muidugi võib Heddas ära tunda ka spliini ja kõrkust. Samas Ibsenil polnud mõtet kirjutada näidendit naisest, kes ennast ülehindab ja teistelt liigset ootab, vaid sellest, millised me kõik võiksime olla. Ibseni näidendi surematus tuleb sellest, et me tunneme Heddas ja teistes tegelastes ära iseendi eri külgi, mis nagu mustad ja valged jõud meis pidevalt võitlevad.

Lavastaja Mehis Pihla sõnul on tüki üheks teemaks keskpärasus ja Heddal on raske seda enda ümber taluda.

Kas me tunneme ära, mis on keskpärane? Ja kes meist ei peaks ennast keskpärasusest esiletõusvaks ja keskpäraseks kõike muud? Kui me avame õhtupoolikul teleri ja sealt tuleb see, mis sealt tuleb, siis kas me seda vaadates oleme keskpärased või ei? Ja kas telekapult annab meile võimaluse keskpärasusest erineda või ei anna? Alati on erinevused, nüansid. Selge on see, et Hedda ei tule muutustega ja võimalustega toime, tal pole üldse paindumise ruumi.

Kas Hedda tahab enamat, kuid tal on raske seda saavutada?

Heddal on traagiline elutunnetus: kõik või mitte midagi. See teeb temast kangelanna, ehkki kangelastegusid teevad selles loos kõik tegelased, nii nagu eluski meie ümber. Igaüks peab pingutama, hakkama saama, lõppu edasi lükkama. Kuna Hedda tunneb, kuidas ta elu sulab teiste elude vahel, siis ta otsib ka teiste saatustest hetki, mis võiksid olla kõikemuutvad. Tema suurim lootus on Eilertil, kel näib olemas olevat kõik vajalik: üllas iseloom, eesmärgid. Eilerti avanemine ja kokkuvarisemine on Heddale viimaseks lootuseks ja piisaks.

Hedda Gablerit peetakse üheks tuntuimaks dramaatiliseks naisrolliks klassikalises dramaturgias, see Ibseni näidend on teatrites populaarne. Mida ütleksite veel lavastuse kohta?

Kahtlemata on Hedda Gabler üks neist suurtest naisrollidest, mis näitlejannat võib oodata. Aeg ja ootused muutuvad pidevalt, teater muutub, klassika aga jääb. Praegu mängitakse „Hedda Gablerit“ paljudel olulistel lavadel, näiteks Berliinis Schaubühnel, Stockholmis Dramatenis. Rolliks valmistudes käisin vaatamas Londoni Kuningliku Rahvusteatri lavastust. Puhtal, Ibseni algkujul, ei tehta seda kuskil, alati on mõni kaasagne näitekirjanik teinud sellest oma versiooni, mis on kindlasti lühem ning rõhutab mingeid loo külgi. Meie versiooni dramatiseerija on tuntud Briti näitekirjanik Brian Friel. Kaasaegsed ümberkirjutused lähendavad klassikalist materjali meile ja muudavad selle eluliseks. Ilma elulise katteta pole võimalik rolli luua, ses osas olen veendunud, et meie lavastus puudutab ja kõnetab ka meie vaatajat. Muidugi on tegemist psühholoogilise teatriga, kus tegelasi kujutatakse terviklikult, see tähendab iseloomuga ja sisemiselt õigustatutena. Vanemuine on ansambliteater fantastiliselt võimeka trupiga. Just koostöö ja ansamblimäng on meie „Hedda Gableri“ vaieldamatu trump.

Vasakul Piret Laurimaa nimitegelasena, keskel Karol Kuntsel Hedda abikaasa Jörgen Tesmani rollis ja paremal Margus Prangel, kes mängib Eilert Lövborgi. Foto: Tõnis Järs

Share This: