1455: poeet François Villon kõrvaldas konkurendi

Keskajal elas Prantsusmaal luuletaja François Villon, kelle teoseid on tõlgitud ka eesti keelde. Kuid täna 565 aastat tagasi, 5. juunil 1455. aastal leidis 24-aastase mehe elus aset saatuslik sündmus, mis muutis kardinaalselt kogu tema järgnevat elu. Luuletamise kõrval sai tema teiseks põhialaks röövimine ja kuritegevus, mistõttu on teda nimetatud ka kõige poeetilisemaks vargaks ja tapjaks.

Allan Espenberg

Luuletaja eluaeg jäi arvatavasti üsna lühikeseks. Ta sündis 1431. või 1432. aastal Pariisis ning tema tegelik perenimi pole teada. Ühe versiooni järgi võis tema sünninimi olla François de Montcorbier, kuid on ka teisi arvamusi.

Pärast isa surma lapsendas kaheksaaastase poisi vaimulik Guillaume de Villon ning kasuisa perenimest saigi tulevase luuletaja kunstnikunimi. Ta õppis kuus aastat Pariisi ülikooli kunstiteaduskonnas ja sai bakalaureuse kraadi, aga veel kolm aastat hiljem pärjati ta litsentsiaadiks, mis andis talle õiguse töötada kohtus, linnavalitsuses ja ka kooliõpetajana. Kuid Villon valis hoopis teise elutee, millest saame andmeid tolle aja kohtupaberitest.

Just kohtudokumendid koos arvukate luuleridadega tõestavad, et poeet François Villon oli tõepoolest olemas ja elas 15. sajandi keskel. Mitteaadlike hulka kuuluva keskaegse luuletaja olukord polnud võib-olla unikaalne, kuid eripärane ometi. Kui kuulsate inglise kirjanike Geoffrey Chauceri ja Shakespeare’i isik ja teosed on tekitanud sajandite jooksul hulgaliselt erinevaid versioone ja arvamusi, siis Villoni luuletuste autorlus ei tekita mingeid kahtlusi.

Tüli kivikamaka pärast

Alates 1451. aastast võib Villoni nime leida paljudest kohtudokumentidest. Esmakordselt sattus mees kohtu alla seoses kooliaegse huligaansusega. Nimelt puhkes 1450. aastate alguses Pariisi ülikooli tudengite ja linnaelanike vahel tõeline sõda kivikamaka pärast, mis paiknes kellegi Catherine de Bruyère’i maja juures ja oli omapäraseks piiritulbaks.

Teadmata põhjustel vedasid tudengid selle kivi oma territooriumile, mis põhjustas mõningaid ebameeldivusi, sest Catherine de Bruyère nõudis selle endisesse asukohta tagasitoomist. Seda sündmust kirjeldas noor Villon ühes oma koomilises romaanis, mis aga pole säilinud, kuid ta mainib seda oma teistes teostes.

Kaklus naisterahva pärast

1455. aastal sattus Villon uude seiklusesse või pigem ebameeldivusesse. Täna 565 aastat tagasi, 5. juunil 1455 ründas luuletajat noaga vaimulik Philippe Sermoise. End kaitstes viskas Villon vaimuliku suunas kivi, mis sattus talle vastu pead, põhjustades ründaja surma. Täpselt pole teada, mis põhjustas kakluse kahe mehe vahel, kuid tõenäoliselt võis selleks olla tüli mingi daami või pigem lõbunaise pärast. Enne surma tunnistas Sermoise end süüdlaseks ja palus Villonilt andestust, kuid see ei päästnud luuletajat kohtukulli eest.

Siiski lõppes kohtuskäik Villonile positiivse tulemusega ja karistada ta ei saanud. Luuletaja saatis kuningakohtule kaks armuandmispalvet ning kõik süüdistused tema vastu tühistati. Ometi lahkus Villon Pariisist ja reisis umbes pool aastat kusagil ringi. Kus ta täpsemalt viibis, pole teada, kuid arvatakse, et ta liikus ringi kuritegelikus maailmas ning semmis pättide ja kaabakatega. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Villon läbi käima igat masti kurjategijatega.

Järgmine Villoni kokkupuude seadusega oli juba hoopis tõsisemast puust. Kui Villon naasis 1456. aastal pealinna Pariisi, siis võttis ta osa Navarra kolledži röövimisest, saades 125 kuldeküü omanikuks, mis tollal oli väga suur rahasumma. Uuesti tuli Villonil kibekiiresti Pariisist jalga lasta ning tema järgnevatest eluaastatest pole praktiliselt midagi teada. Pole teada, millega mees tegeles ja kus viibis.

Alles 1460. aastal ilmub Villoni nimi taas kohtudokumentidesse, sest kõigile Orléansi vangla vangidele anti amnestia sel puhul, et Burgundia kolmeaastane hertsoginna Marie saabus oma pärimisvaldustesse. Milliste kuritegude eest oli luuletaja seekord sattunud vangikongi, pole teada, kuid dokumentidest saab välja lugeda, et talle oli mõistetud surmanuhtlus. Nagu kõik teisedki sündmused Villoni elus, nii leiab sellegi seiga kohta ridu tema loomingust.

Mitu armuandmist

Üsna varsti, 1461. aastal sattus Villon taas trellide taha, seekord juhtus see Meung-sur-Loire’i linnas. Jälle pole teada, milliste kuritegude eest sai temast Orléansi piiskopi Thibault d’Aussigny’ vang. Teisalt on säilinud andmed selle kohta, et Villoni hoiti mingis sügavas augus ehk eriti karmides tingimustes, mis olid tavaliselt ette nähtud eriti suurtele kaabakatele. Toideti teda üksnes vee ja leivaga. Oma viibimist selles vangla-augus kirjeldas Villon hiljem oma teoses „Ballaad-läkitus sõpradele“.

Taas päästab Villoni amnestia, sest uus kuningas Louis XI külastas teekonnal kroonimistseremooniale seda linnakest ja tolleaegsete kommete kohaselt andis kõigile vangidele armu.

Pääsenud vabadusse, lõpetas Villon aastatel 1461–1462 oma põhiteose „Suure Testamendi“ („Le Grand Testament“). Kuid jälle tuli vahele vangla: 1462. aasta sügisel viibis ta Pariisi vanglas, kuhu oli sattunud varguse eest. Võimalik, et seekord oli tegu valesüüdistusega, sest peatselt vabastati ta trellide tagant. Selleks ajaks oli aga suudetud tõendada Villoni osalus Navarra kolledži röövimises, mistõttu kästi tal 125 eküüd tagastada.

Sama aasta novembris viibis Villon ühe kakluse juures, kuid teadaolevalt ei osalenud selles. Vaatamata sellele sattus ta taas vangikongi, teda piinati ja talle määrati poomissurm. Sellal kirjutas ta mitu uut poeemi, aga samuti armuandmispalve, mis rahuldati. Hukkamine asendati pagendamisega ning luuletajal polnud kümne aasta jooksul õigust elada Pariisis ega pealinna ümbruses. See selgub 1463. aasta 5. jaanuaril allkirjastatud protokollist.

Luuletajale anti kolm päeva aega asjade pakkimiseks ja ta lahkus Pariisist. Rohkem pole Villoni kohta säilinud mitte mingisugust infot ja tema edasisest elust ei teata midagi, kusjuures ka tema surmaaeg on teadmata.

François Villon 1489. aasta puugravüüril. Foto: wikimedia.org