1674: kuidas jesuiidid asutasid Chicago

Prantsuse jesuiit Jacques Marquette rajas 346 aastat tagasi, 4. detsembril 1674. aastal Michigani järve äärde talvitumiseks pisikese misjonipunkti, millest hiljem kasvas välja Põhja-Ameerika üks suuremaid ja tuntumaid linnu – Chicago.

Allan Espenberg

Miami-illinoisi indiaanikeeles, mis tänaseks päevaks on välja surnud, tähendas sõna shikaakwa eesti keeles metssibulat või küüslauku. Just seda taime kasvas ohtrasti Michigani järve kallastel, kuhu 1674. aastal tõi saatus ja kutsumus prantslasest jesuiidi misjonäri Jacques Marquette’i (1637–1675). Metssibula indiaaninimest, mis prantslaste käes veidi moondus, saigi uus asula hiljem endale nimeks Chicago.

Samas on olemas teisigi versioone linnanime tekkimise kohta. Nii on väidetud, et üht indiaanihõimu juhtis pealik Chicagou, kes huvitaval kombel külastas 1725. aastal Pariisi, kus tema võõrustajaks oli kuningas Louis XV. Võimalik, et just see pealik andis oma nime vastsele linnale. Siiski on selle versiooni pooldajaid vähe ja enamik ajaloolasi peavad õigeks metssibula varianti.

1674. aasta 4. detsembril otsustas katoliku vaimulik ja Prantsusmaa Ameerika-kolooniate uurija Jacques Marquette ajutiselt katkestada oma ringreisi ja rajas mugavamaks talvitumiseks Michigani järve kaldale väikse misjonipunkti. Umbes kakssada aastat hiljem sai siinne asula linnastaatuse ja seda hakati nimetama Chicagoks. Aja jooksul on Chicagost saanud üks USA rahvarohkemaid linnu ning USA tähtsamaid rahandus- ja transpordikeskusi.

Seda, et prantsuse jesuiidid olid ammustel aegadel Chicago asutajad, mäletatakse Ameerikas siiamaani. Mississippi jõe avastanud Jacques Marquette’i kuju on kujutatud 1898. ja 1968. aasta postmarkidel. „Suurele jesuiidile“ pühendatud mälestussambaid võib leida Chicagost, Detroidist, Fort Mackinac’ist ja paljudest teistest kohtadest, sealhulgas ka näiteks Kapitooliumi hoonest Washingtonis. Jesuiidi järgi on nimetatud USA-s linn Marquette, aga ka mitu parki, saart, järve, jõge on saanud nime tema järgi.

Mississippi jõe usin uurija

Jacques Marquette’i enda elust pole kuigi palju teada. Ta sündis 1637. aastal Prantsusmaal Laoni linnas ja juba 17-aastaselt liitus Jeesuse mungaorduga. 1666. aastal saadeti mees misjonärina Põhja-Ameerikasse ning ta alustas oma uurimisretke Québecist.

Väga lühikese aja jooksul õppis Marquette selgeks vähemalt kuus erinevat dialekti, mida rääkisid tollased kohalikud elanikud. Keeleoskus võimaldas prantslasel edukalt levitada ristiusku, aga ka rännata Suure järvistu piirkonnas ja avastada uusi paiku. Koos oma reisikaaslase ja karusnahkade kokkuostja Louis Jolliet’ga kandis Marquette kaardile Mississippi jõeoru põhjapoolse osa.

Selleks ajaks, kui Marquette rajas Chicago talvituskoha, olid tema poolt asutatud juba mitu misjoniasulat Michigani ja Wisconsini osariikides USA-s ning Ontario provintsis Kanadas. Just Wisconsini osariigis kohtus jesuiit kohalike indiaanlastega, kes jutustasid misjonärile imekaunist Mississippi jõest.

Üks Kanada tolleaegsetest ajaloolastest kirjutas: „Mõned indiaanlased kinnitasid meile, nagu oleks see jõgi nii suurepärane, et enam kui 300 ljöö kaugusel suudmest on see veerohkem kui Saint Lawrence’i jõgi Québecis. Indiaanlaste arvates on jõe laius enam kui üks ljöö.“ Teadupärast on ljöö vanaaegne prantsuse pikkusmõõt, mille pikkus on riigiti olnud erinev, aga peamiselt jääb ühe ljöö väärtus 4 ja 5,5 kilomeetri vahele.

Soov seda vapustavat ja kiidetud jõge näha ja uurida ajendas Marquette’i ümber orienteeruma põhjast lõunasse ning 17. mail 1673. aastal väljusid Huroni järves asuvalt väikselt Mackinaci saarelt kaks kasetohust kanuud. Osalevaid inimesi oli selles uurimisreisis vähe, vaid seitse meest: Marquette, Jolliet ja viis abilist. Pika veereisi ajal mitmetel jõgedel, millega läbiti umbes 4000 kilomeetrit, jälgis misjonär tähelepanelikult aborigeenide elu-olu ning kirjutas nähtu ja kuuldu hoolikalt oma päevikusse üles.

Suur hirm hispaanlaste ees

Mississippi jõel sõites lootsid eurooplased jõuda kas Vaikse või Atlandi ookeanini. Kuid nende lootused ei olnud määratud täituma. Asi oli selles, et kord kohtusid nad irokeesi indiaanlastega, kellega juteldes jõuti järeldusele, et nad on väga lähedal Hispaania valdustele või isegi piirist juba üle läinud. Tollal püüdsid ka Hispaania misjonärid Uues Maailmas aktiivselt kanda kinnitada.

Hispaanlastega kohtumine kohutas Marquette’i rohkem kui kokkusaamine paganatest metsikute indiaanlastega. Prantslane oli sunnitud katkestama oma reisi Mississippil ja võttis koos Jolliet’ga suuna uuesti põhja poole. Just siis jõudsidki nad detsembri alguseks 1674 Michigani järve kaldale. Kuna kehv ilm ei lubanud enam edasi liikuda, otsustati talveks peatuda. Needsamad Illinoisi indiaanlased, kellele meeldisid eurooplased ja kes püüdsid võõramaalasi igati abistada, varustasid mehi vajaliku toidu ja soojade riietega, aidates sel moel misjonäril metssibula tihnikus külma aja üle elada. Tänutäheks korraldas vaimulik ümbritsevate maade indiaanlastele esimese avaliku missa.

Hoolimata asjaolust, et 1675. aasta kevadel lahkus Marquette enda asutatud asulast ja suri vaid paar kuud hiljem düsenteeriasse, jätkasid kakskümmend aastat hiljem tema tööd teised Prantsuse jesuiidid. Aastal 1696 rajasid nad praeguse Chicago alale esimese kristliku misjoniasula.

Aga 1779. aastal ilmus Michigani kaldale koloriitne persoon, keda hiljem hakati nimetama „Chicago isaks“. Selleks oli mustanahaline mees Jean Baptiste Point du Sable (ca 1745–1818), keda peetakse Chicago esimeseks mitteindiaanlasest alaliseks elanikuks.

1833. aastal ehitati sinna esimene katoliku kirik. Ja neli aastat hiljem, 4. märtsil 1837. aastal kuulutati Chicago ametlikult linnaks, kuigi seal elas tollal mitte rohkem kui 200 perekonda. Aga juba 1840. aastal oli linnas üle 4000 elaniku. Praegu elab Chicagos 2,7 miljonit inimest ning vaid New Yorgis ja Los Angeleses on elanikke rohkem.