1721: Peterhofis käivitati esimesed purskkaevud

Täna 300 aastat tagasi, 20. augustil 1721. aastal pandi esmakordselt tööle Peterhofi kuulsad purskkaevud, mis vaimustavad külastajaid tänase päevani. Peterhofi nimetatakse meelitavalt koguni purskkaevude pealinnaks.

Allan Espenberg

Peterhofi unikaalne veesüsteem, mis juhib suurepärast purskkaevukompleksi, töötab juba kolm sajandit peaaegu laitmatult ja ilma tõrgeteta.

Idee luua Venemaal suurejooneline veega seotud vaatemäng, tekkis tsaar Peetril 17. sajandi lõpus. Valitseja sai selle mõtte reisilt Euroopasse, kus teda hämmastasid purskkaevudega pargid Inglismaal, Hollandis, Saksamaal ja Austrias. Kuid näiteks Prantsuse Versailles’ suursugust lossi ja parki polnud Peeter I veel näinud, kui tema peas hakkas kujunema purskkaevukompleksi idee.

Peeter teadis, et purskkaevude loomiseks on kaks võimalust: spetsiaalsete pumpade abil või loomuliku rõhuga, mis saadakse kõrgusevahe alusel. Tema valik langes teisele võimalusele, kuna esimene tundus liiga kallis, ehkki just pumbad tagasid Versailles’ kuulsate purskkaevude töö.

Huvitav on see, et esialgse plaani kohaselt otsustati rajada suur purskkaevude ja kaskaadidega park Peterburi lähedal asuvasse Strelna külla. Seal algaski aktiivne ehitustöö „Venemaa Versailles“ püstitamiseks, kuid varsti tuli tõdeda, et maastiku ja reljeefi eripärad ei võimaldanud purskkaevupargi ideed Strelnas ellu viia.

Ehitamist alustasid prantslased

Kui 1717. aastal käis Peeter Prantsusmaal ning külastas Versailles’, Trianoni, Saint-Cloud’ ja Marly residentse, siis uuris ta põhjalikult purskkaevude funktsioneerimise tehnilist poolt ja hakkas otsima spetsialiste, kes võiksid midagi sellist rajada ka Venemaale.

Üheks esimeseks taoliseks spetsialistiks sai prantsuse arhitekt ning aedade ja parkide osav rajaja Jean-Baptiste Alexandre Le Blond, kelle Peeter suutis meelitada Venemaale. Prantslasest sai kolmeks aastaks, kuni oma surmani Peterburi peaarhitekt. Just tema koostas Peetri korraldusel „vee liikumise plaani“. Le Blond suri 1719. aastal Peterburis väidetavalt rõugetesse, aga mõningatel andmetel ei olevat ta suutnud taluda solvangut, kui tsaar Peeter oli teda tööde aeglase kulgemise pärast Peterhofis paljude inimeste silme all avalikult kepiga nüpeldanud.

Teisena palgati suurt purskkaevutööd teostama vene esimene hüdraulikainsener Vassili Tuvolkov, kes ehitas ainulaadse veejuhtme.

1720. aastal, kui tiike juba aktiivselt rajati, jätkas Peeter I uute veevarustusallikate otsimist. Tsaar leidiski need üsna juhuslikult, kui ta külastas Ropša piirkonna kõrgendikku. Sealsete Zabrodje, Habino ja Gljadino külade lähedalt avastati maa-alused veeallikad.

Peatselt selgus ka, et Strelnast läänes asuvas Peterhofi mõisas oli veelangus allikatest kuni pargini peaaegu kaks korda suurem kui Strelnas. Pärast arvutuste tegemist ja ekspertidega konsulteerimist andis tsaar käsu Strelnas tööd lõpetada ja paisata kõik jõud Peterhofi.

Päev, kui vesi jõudis purskkaevudesse

1721. aasta alguses alustati Ropša kanali rajamist, mille laius oli 6 meetrit ja sügavus 2 meetrit. Ehitusega oli iga päev seotud üle 2000 inimese. Peakanalit rajades otsustas insener Tuvolkov kasutada praegust Inglise tiiki veehoidlana. Suveks loodud veetoru kogupikkuseks oli 40 kilomeetrit.

Ropša kanalist lasti vesi jooksma 19. augustil 1721. „Vesi jõudis Peterhofi järgmiseks hommikuks kella kuueks ning siis pandi tööle kõik purskkaevud ja kaskaadid,“ kirjutas purskkaevude käivitamist pealt näinud Holsteini aadlik Friedrich Wilhelm von Bergholz.

Nii täitus Peeter Suure unistus: Venemaale tekkis tohutusuur purskkaevusüsteem. Loomulikult polnud see veel täiuslik ja ideaalne, mistõttu järgnevatel aastatel ja sajanditel tuli seda veel arendada ja täiustada.

Järgmisel sajandil rajati Ropša kõrgendikult veel üks kanal, ehitati 9 reservuaaritiiki. Üle 30 aasta juhendas veetorude ehitamist Poola päritolu insener-kapten Metšeslav Pilsudski, kes oli aastatel 1857–1874 Peterhofi purskkaevude juhataja. Peterhofi purskkaevusüsteem moodustus lõplikult 19. sajandi teisel poolel ja pole sellest ajast alates enam oluliselt muutunud.

Teise maailmasõja ajal said Peterhofi purskkaevud tõsiseid kahjustusi, kuid paari aastaga suudeti süsteem suuremas osas taastada, kuigi kadunud ja lõhutud skulptuure restaureeriti ja taastati veel mitu aastakümmet.

Käimas on restaureerimistööd

Peterhofi kõigi kanalite pikkus on umbes 40 kilomeetrit, veehoidlatiikide pindala on umbes 100 hektarit. Veevarustussüsteemi moodustavad 40 objekti: 18 tiiki, 12 kanalit, 10 oja ja jõge. Lisaks Peterhofi 150 purskkaevule on olemas 140 hüdrotehnilist rajatist (sillad, tammid, lüüsid). Peterhofi purskkaevusüsteemis pole ühtegi pumbajaama ja vesi voolab Ropša kõrgustiku ning Ülemise ja Alumise pargi purskkaevude vahelise loodusliku kõrguste erinevuse tõttu. Kõrghooajal läbib Peterhofi kuulsaid purskkaevusid umbes 100 000 kuupmeetrit vett iga päev.

Aeg-ajalt tuleb purskkaevusid ja skulptuure siiski restaureerida, et need rivist välja ei langeks. Näiteks tänavu juulis pandi uuesti tööle purskkaevud „Päike“ ja „Triton“, mida oli enam kui aasta taastatud. Purskkaevu „Päike“ oli välja mõelnud Peeter Suur ja see valmis Katariina II ajal. Peetri ajal rajatud tiigi keskele püstitati pronkssammas, mida ümbritsesid kullatud delfiinide kujud. Sammast kroonib ketas, millest löövad tugeva rõhu all välja veejoad nagu päikesekiired. Sammas pöörleb veeratta abil, mis on peidetud postamendi sisse.

Purskkaev skulptuuriga „Triton merekoletise lõualuud murdmas“ paigaldati 1726. aastal ja see sümboliseeris Venemaa võitlust ülemvõimu eest Läänemerel. 1870. aastatel eemaldati originaalskulptuur selle deformeerumise tõttu ja asendati Berliini tehases valmistatud variatsiooniga „Triton krokodilli lõualuud murdmas“. Teise maailmasõja ajal skulptuur varastati ja 1956. aastal restaureeriti säilinud jooniste põhjal Tritoni skulptuur koos merekoletisega.

Remont- ja restaureerimistöid jätkatakse Hiina palees ja Suures kasvuhoones. Suuremahuline restaureerimine Peterhofis on kavas lõpule viia 2023. aastaks.

Peterhofi võluvad purskkaevud. Foto: Pixabay