1880: kadunuks jäänud Lamont Youngi saatus on tänaseni teadmata

Täna 145 aastat tagasi, 10. oktoobril 1880. aastal jäid Austraalias teadmata kadunuks 28aastane geoloog Lamont Young ja tema neli kaaslast. Vaatamata suurele avalikule huvile ja juurdlusele ei õnnestunud meeste saatust kindlaks teha.

Allan Espenberg

1880. aasta varasügisel leiti Uus-Lõuna-Walesi kagurannikult kulda, mis põhjustas kullapalaviku. Paljud austraallased siirdusid õnne ja kulda otsima. Peagi saatis ka Austraalia valitsus sinna ekspeditsiooni, mille koosseisu kuulusid geoloogiainspektor Lamont Henry Young ja tema sakslasest assistent Maximilian Schneider.

Viie mehe saladuslik haihtumine

Kaks meest püstitasid 8. oktoobril 1880 Bermagui jõe lähedale telgi ja 9. oktoobri hommikul jõudsid nad kaevandamiskoha juurde, kust nad veel sama päeva õhtul lahkusid väikese kalapaadiga, lubades järgmiseks õhtuks tagasi tulla. Lisaks Youngile ja Schneiderile olid paadis veel selle omanik Thomas Towers ning tema sõbrad William Lloyd ja Daniel Casey. Oli ilus päikesepaisteline päev tasase kirdetuulega. See oli viimane päev, mil kõiki viit elusana nähti.

Järgmisel hommikul, 10. oktoobril umbes kell 10.45 märkasid juhuslikud inimesed madalikule jooksnud Towersi paati umbes 100 meetri kaugusel lahes, millele hiljem pandi selle müstilise sündmuse tõttu nimeks Mystery Bay.

Kui politsei sündmuskohale jõudis, leidsid nad paadi olevat madalas vees kahe kivi vahele kinni jäänuna. Eksperdid väitsid hiljem, et see oli tahtlikult madalikule aetud. Paadist leiti hulk esemeid, mida poleks seal olnud, kui paat oleks ümber läinud või uppunud. Leitud asjade hulgas olid geoloogiaraamat, saksakeelne almanahh, arvutustahvel, prillid, piip ja tubakas, taskunuga, särk, mantel, paar pükse, keep, kalastustarbed, kott kartuleid ja muud esemed, mis arvatavasti kuulusid Schneiderile, Youngile, Towersile või tema kaaslastele. Paadis oli ka veidi okset. Samas ei leitud paadi ankrut, kuid paadis põhjas oli mitu suurt kivi.

Huvitaval kombel olid Youngi geoloogiaraamatud, instrumendid ja muud asjad topitud Lloydi ja Towersi räpastesse kottidesse koos toidu ja mustade riietega. On kindel, et olenemata sellest, milline segadus valitses paadis, poleks Young lubanud oma korralikke raamatuid panna mustadesse kottidesse.

Otsingute käigus õnnestus lisaks kaldalt leida kustunud lõkkesöetükke ja sigarikonisid, mille kõrvalt leiti veel mitu Youngile ja tema abilisele kuulunud eset. Vaatamata kõigile pingutustele ei leitud meeste kohta ühtki jälge. Esmapilgul polnud põhjust arvata, et nad võisid sattuda kuriteo ohvriteks, kuid sündmuskoha lähemal uurimisel selgus nii mõndagi.

Paadi keres olnud augud, mis esialgu arvati olevat tekkinud kokkupõrkest kividega, olid tehtud pigem paadi seest, mitte väljastpoolt, justkui oleks üritatud paati uputada. Võimalik, et paat oli samal eesmärgil kividega koormatud. Huvitav oli seegi, et paadikerest leiti revolvrikuuli tekitatud auk, aga kaldaliivast leiti padrunihülss. Samas oli teada, et kellelgi paadis polnud revolvrit kaasas.

Müsteerium ikka veel lahendamata

Keegi naine, kes elas Bermagui linna lähedal mererannal, teatas hiljem, et ööl vastu 10. oktoobrit äratasid teda koos tütrega püstolilask ja valjud karjed. Aknast välja vaadates nägi ta kuskil kalda lähedal eredat valgust.

Vaatamata märkimisväärsele 200 naela suurusele preemiale, mida pakuti Uus-Lõuna-Walesi peaministri Henry Parkes’i poolt Youngi ja tema kaaslaste asukoha kohta käiva teabe eest, ei saadud nende kadumise kohta ühtki edasiviivat vihjet. Ka Lamont Youngi isa, Austraalia armee kindralmajori C. B. Youngi erajuurdlus ei andnud tulemusi. 11. veebruaril 1882 kirjutas Lamont Youngi ema Emma Young Suurbritannia kuningannale, paludes abi oma pojaga juhtunu uurimisel. Kuna Emma Young pärines Suurbritannia suursugusest aadlisuguvõsast, siis võeti tema taotlus arvesse ja uurimine jätkus veel aasta, kuni 1883. aastani, kuid Youngi ja tema seltskonna saatust ei suudetud kindlaks teha.

Meeste kadumises on kahtlus erinevatel aegadel langenud Schneiderile (tohutu mees musta põskhabeme, vuntside ja ninast kõrvani ulatuva armiga), kullaotsijatele, aborigeenidele, kuunar “Magicule” (laeva märgati Youngi paadi läheduses), Towersile ja tema kaaslastele (nad kõik olid oma pered maha jätnud), inimsööjatest haidele ja ookeanile endale.

Teadaolevalt nähti 9. oktoobril Bermagui’s kaht kahtlast isikut, kes pealtnägijate sõnul näisid Youngi ja tema ekspeditsiooni jälitavat. Kindlasti võis 1880. aasta sügisel piirkonda saabunud enam kui 3000 kullaotsija seas olla kriminaalseid elemente, kuid uurimine ei suutnud välja selgitada enamikku juhtumi asjaoludest ega Youngi grupi rünnaku võimalikku motiivi. Samas nähti Schneiderit väidetavalt samas piirkonnas mitu korda järgnevatel päevadel. Viimati nähti Schneideri kirjeldusele vastavat isikut Melbourne’is 1881. aasta detsembris.

Politseijaoskonda külastas keegi William Tait, kes väitis, et Lamont Young oli temaga rääkinud 13. novembril, rohkem kui kuu aega pärast kadumist. Tait, kes nimetas end spiritualistiks, väitis, et Young oli talle kummitusena ilmunud, ja paljastas, et Youngi meeskonna olevat mõrvanud kolm meest, kes palusid neilt piipude süütamiseks tikke. Pärast viie ohvri aerudega surnuks peksmist matsid tapjad surnukehad sügavasse auku musta kännu lähedale, umbes 50 meetrit kõrgveetasemest kõrgemal, kattes haua rändrahnudega. Politsei korraldas otsingu, kuid ei leidnud ei musta kändu ega rändrahne.

Sydney ajakirjanik D. L. Thompson uuris Youngi kadumise mõistatust 1949. aastal ja leidis kaks kaheksakümneaastast inimest, kes seda juhtumit mäletasid. Üks süüdistas Schneiderit, teine aga uskus, et „mustad tegid seda neile“, väites, et leidis kolm aastat pärast intsidenti Bermagui’ sadama lähedal elava aborigeeni nimega Bill Campbell, kes olevat öelnud: „Nad piinavad mind Bermagui’ mõistatuse pärast.“

Lisaks sellele, et Mystery Bay küla sai nime Youngi ja tema kaaslaste salapärase kadumise mälestuseks, on seal ka Lamont Youngi järgi nimetatud tee ja park ning kadunuks jäänute mälestuseks püstitati 1980. aastal, juhtumi 100. aastapäeval monument. Austraalia kirjaniku Arthur Upfieldi detektiivromaani „Mõõkkala rifi müsteerium“ (1939) süžee põhineb täielikult Youngi kadumise lool. Lisaks tehti 1978. aastal selle juhtumi kohta dokumentaalfilm pealkirjaga „Viie mehe kadumine: Bermagui’ müsteerium“.