„Karda vaikust“, Robert Bryndza
Briti menukirjanikku Robert Bryndzat tutvustasin Kuulutaja lugejatele eelmise reede, 5. septembri ajalehes. Siis oli juttu tema krimisarjadest ja eradetektiiv Kate Marshallist. Seekord ei saa aga taas kord üle ega ümber Bryndzast. Ta on kirjutanud ka ühe eraldiseisva kriminaalromaani – psühholoogilise trilleri „Karda vaikust“. Teos originaal pealkirjaga „Fear the Silence“ ilmus aastal 2023 ja eesti keeles kirjastuselt Pegasus aastal 2024, mille tõlkis Lii Haugasmägi.
Raamatukogus olin selle raamatu ootenimekirjas päris kaua ja kui järjekord lõpuks kätte jõudis, sattus selle lugemine toredale päevale. Nimelt tähistatakse rahvakalendris 6. septembril raamatu lugemise päeva. Mõte seisneb selles, et need, kes lugeda armastavad, leiaksid endale meeldiva raamatu ja vaikse kena koha, kus head kirjasõna nautida. Sel päeval soovitatakse kinni panna kõik elektroonilised vahendid, mitte vaadata televiisorit ega surfata internetis, vaid lihtsalt raamatu seltsis puhata.
Ütlen ausalt, et sellest kujunes heas mõttes suht närvekõditav puhkus. Pehmekaaneline „Karda vaikust“ pole küll väga pikk, ainult 317 lehekülge, aga juba alates esimestest peatükkidest lummas ja mässis see teos mind enesesse ja ma ei saanudki seda kuni viimaste lehekülgedeni käest ära pandud. Nii põneva ja pidevalt ärevil hoidva raamatu lihtsalt pead kohe ja järjest läbi lugema, muidu ei saa niikuinii magama jääda. Lugesingi seda kuni kella kaheni öösel.
„Karda vaikust“ peategelane on edukas traumakirurg Margaret Kendall. Ühel kenal pühapäeva hommikul ärkab Margaret ehk Maggie koos abikaasa Williamiga nagu tavaliselt üsna hilja. Nad armatsevad, joovad kohvi ja söövad toeka hommikueine ning soojendavad endid kaminatule paistel. Maggie peab alles õhtusesse vahetusse tööle minema, aga ka siis on tal raske kodust lahkuda. Sassis juustega Will lehvitab talle aknalt, süles valge hulkuv kass Luna, kelle paar „lapsendada“ plaanib ja loomakesele kassiluugi ehitamist kavandab.
See on viimane kord, kui Maggie oma armastatud abikaasat Willi elavana näeb. Nad olid abielus 24 aastat ja sel saatuslikul päeval Will sureb kuulihaava tagajärjel, mille ta olevat ise enesele pähe tulistanud. Maggie on öösel just lõpetanud ühe raske operatsiooni ja päästnud noore mehe elu, kui viimseid hingetõmbeid tegev Will traumaosakonda tuuakse, kus ta vaatamata arstide ponnistustele sureb. Šokis Maggie ei usu, et Will enesetapu tegi, aga politsei ja isegi kohtuarst väidavad surmkindlalt vastupidist.
Traumeeritud ja leinast murtud Maggie saadetakse haiguspuhkusele, sest ta on kokkuvarisemise äärel ega saa sel hetkel kirurgina jätkata. Ta otsustab sõita paariks nädalaks väikesele Horvaatia saarele, kuhu nad rajasid Williga mere äärde paradiisliku suvemaja. See maja on ka nende ühine vara, sest Londonis elasid nad uhkes häärberis, mis kuulus Willi jõukale perekonnale. Pärast matuseid annabki ämm Maggie’le mõista, et ta enam kauaks „nende“ majja elama jääda ei saa.
Maggie loodab, et puhkusekodu aitab tal mõtteid korrastada, terveneda ja tunda Willi lähedust. Samuti peab ta otsustama, mida teha Willi asjadega ja viima Londonisse tagasi hinnalise Rolexi kella, ühe maali ning hõbedased mansetinööbid. Will oli need oma isalt pärinud tingimusel, et need lähevad perekonnale tagasi, kui ta sureb enne Maggiet.
Kui Maggie saarele jõuab, on tal praamil vastas kohalik mees Branco, kes elab küll mandril, kuid käib tihti saarel, hoides Willi ja Maggie majal ja asjadel silma peal. Hilisel aastaajal, novembris, mil turismihooaeg on ammu lõppenud, ei ela saarel mitte ühtegi inimest peale saarevahi Dragani ning tema poja Luka.
Kui Branco oli aidanud Maggiel suure kohvri sisse kanda ja maja juhtpaneelile uued turvakoodid seadistada, palus Maggie tal lahkuda. Posti sorteerides pidi ta infarkti saama, kuna paksule ümbrikule oli sinise tindiga kirjutatud tema nimi. Käekiri oli tuttav ja see ei saanud kuuluda mitte kellelegi teisele kui Willile. Maggie luges õudusega, et Will oli palunud oma advokaadil saata see kiri Maggie’le tema surma korral ja just sellele aadressile Horvaatias. Will kahetses kirjas, et polnud parim abikaasa, et tegi vea, kui meditsiinist lahkus (mees oli varem töötanud kohtupatoloogina) ja kinnisvarasse siirdus. Lõpuks jättis ta Maggie’le juhised minna kirikusse, süüdata Willi mälestuseks küünal ja otsida võtit.
Südika naisena hakkab Maggie tegutsema ja otsima vastuseid nii Willi kirjale kui ka tema äkilisele elust lahkumisele. Kui Maggie saarele saabus, oli ilm sügiseselt tüüne, meri rahulik ja paistis koguni päike, siis sündmuste arenedes muutub ka sügisene ilm. Robert Bryndza oskab ehedalt ja paeluvalt lugejat lummata, andes edasi Maggie võitlust nii looduse stiihiaga kui kurikaeltega, kes tema elu kallale kipuvad. Sest kusagil kulisside taga tegutseb niiditõmbaja, kes mitte mingil juhul ei taha, et Maggie lahendaks Willi surma mõistatuse. Väike naine, seljas suur ja raske märg mantel, ei anna alla, vaid rähjab nii vihmas, tuules kui ka külmas aina edasi, otsides tõde. Autori kirjeldus, kuidas ta tormituultes, puid juurtega maast lahti kiskuva maru meelevallas oma nutiautoga teel püsib ja kiriku juurde jõuab, on muljet avaldav.
Maggie trotsib pidevalt ohtusid, kui keegi teda mitu korda tappa üritab. Nende maja on täis nutiseadmeid, basseini kate avaneb digitaalselt ja Maggie oleks seal ujudes peaaegu surma saanud, sest keegi sulges katte ning naine ei pääsenud enam basseini suletud katte alt välja. Õnneks tuli samal ajal saarevaht Dragan teda vaatama ja päästis kindlast surmast.
Bryndza romaan „Karda vaikust“ pole ulmelugu, kuid jubedaid ja uskumatuid asju juhtub järjest ning need võiksid olla täiesti tõsielulised lood. Mängus on nii narkootikumid, vene maffia ja palgamõrtsukad kui ka inimeste hullumajja paigutamine nende tahtest sõltumata. Sest kui anda kurjadele inimestele teiste üle suur võim, kasutavad nad seda võimu süüdimatult nõrgematega manipuleerimiseks, äraostmiseks ja hävitamiseks.
Kes armastab krimkasid, teravaid elamusi ja nende seltsis lahedalt veedetud kvaliteetaega, soovitan soojalt lugeda Robert Bryndza romaani „Karda vaikust“.
Ülle Kask
