Ängistav teekond vabastava melanhooliani
Sel nädalal jõuab meie kinodesse Norra režissööri Joachim Trieri äärmiselt põhjamaine film „Sentimentaalne väärtus“, mis peaks olema selle aasta kohustuslike filmide nimekirjas kõikide filmi-ja teatrigurmaanide seas.
Margit Adorf
Kõigepealt aga kõige põletavam küsimus – kas Joachim Trier on kuulsa taani režissööri Lars van Trieri sugulane? Jah on küll, kuigi mitte lähisugulane. Nende sugupuud on ringiga ühenduses Joachimi taanlasest isa kaudu. No võib muidugi tunduda natuke kummaline küsimus suuremate rahvaste puhul, sest ega meilgi ju kõik Tammed või Rebased omavahel sugulased ei ole, aga kui te vaatate Joachim Trieri filmi ja olete oma elus mõnda Lars van Trieri filmi näinud, siis tekib igati õigustatud küsimus suguluse osas, sest „Sentimentaalne väärtus“ on absoluutselt sarnase emotsionaalse laenguga kui Lars van Trieri filmid, ainult et mõnevõrra loomulikumas keskkonnas, mitte nii kunstlik-teatraalne.
Kindlasti ei tasu seda vahemärkust võtta kuidagi halvustava noodina ja sellist mõtet küll ei teki, kas Joachim äkki sihilikult kauget suguvenda ei kopeeri, pigem on see siiski see tabamatu loojanatuuri miski, mis voolab neil veres. Sügav nukrus, allasurutud tunded, rääkimata sõnad – visuaali valatuna. Kahe režissööri käekiri on väga erinev, aga emotsionaalne laeng on võimas.
Kui olete näinud filmi treilerit, siis võib algselt ekslikult jääda mulje nagu tegemist oleks pigem kerge peredraamaga. Tegelikult on asi palju tummisem, mitte mingite äärmuslike süžeeliinide tõttu, vaid siin filmis hakkab mängima tegelaste omavaheline sünergia ja erinevate kunstiliste võtete abil on mängima pandud väga peened tundenüansid. Samal ajal jääb linalugu kogu aeg tugevalt realismiga kokkupuutesse, kogu ekraanile paisatav tunnetelaviin on edasi antud väikeste dooside kaupa, see on nagu tasane vesi, mis aeglaselt uuristab kivisse augu. See on see tunne, mis on sul siis, kui sa päris täpselt aru ei saa, mis sind õieti vaevab, aga tunned seda survet ja närimist, kuidagi raske on olla ja sa ei saa seda endalt maha raputada. Joachim Trieril on õnnestunud see tunne filmi valada kõige puhtamal kujul mida mina oma elu jooksul näinud olen.
Peategelaseks on vanaks jäänud isa, filmirežissöör Gustav Borg (Stellan Skarsgård), kes taaskohtub oma nüüd juba täisealiste tütarde Nora (Renate Reinsve) ja Agnesega (Inga Ibsdotter Lilleaas), nende ema, Gustavi endise abikaasa, peiedel. Üheks peategelaseks võib siinkohal pidada ka tegevuspaika – maja, kus suurem osa sündmustest toimub. See on ilus, suur, kahekorruseline, kuid samas suure mõraga vanamoodne hoone. Mõranenud on ka isa ja tütarde omavaheline suhe, seda juba nende nooruspõlves.
Vanem tütar Nora on tunnustatud teatrinäitleja, kuid ta võitleb depressiooni ja ärevusega ega ole elus leidnud õiget armastust. Noorem tütar Agnes on õnnelikus abielus, tal on algklassiealine poeg. Agnes on ajaloolane. Õdede omavaheline suhe on lähedane, kuid suhe isaga on mõnevõrra erinev. Agnes suhtub isasse palju leebemalt, samal ajal kui Nora tunded on halvasti varjatult vihased, põlglikud.
Isa püüab Norale pakkuda filmirolli, mille ta on kirjutanud just oma tütart silmas pidades, muidugi naine keeldub sellest. Filmi üheks võtmestseeniks on see, kuidas Gustavi ema end sealsamas majas üles poos, kui poeg oli veel väike. Nora ei tea filmi sisust midagi ega taha sellest ka midagi kuulda, küll aga püüab Gustav vahepeal teha koostööd noore maailmamastaabis staari Rachel Kempiga (Elle Fanning), kes siis püüab kehastada seda rolli, mis algselt oli mõeldud Norale.
Lisaks hüppab film aeg-ajalt minevikku, Gustavi noorusesse, Nora ja Agnese lapsepõlve, Gustavi ema noorusesse ja ka Gustavi loodud filmikatkesse. Niimoodi kirjelduse järgi võib tunduda kirju ja rabe, aga uskuge mind, see film on väga hästi kokku pandud ja kõik klapib, miski pole üleliigne.
Film on suuremaltjaolt norra keeles, Elle Fanningu osa on inglise keeles, kuid see pole peamine tegevusliin. Põhiline on Gustavi ja Nora omavaheline teekond leppimiseni, Nora teekond endaga leppimiseni, Agnes on nende vahel ühenduslüliks ja ka päästeingliks. Ma arvan, et vähegi emotsionaalsel vaatajal on seda linalugu vaadates kogu aeg klomp kurgus ja võin kinnitada, et terve näitlejate ansambel mängib nii, et sooviksite pärast filmi lõppu korralikult aplodeerida.
Film esilinastus möödunud suvel Cannesi filmifestivalil ja võitis seal Grand Prixi, mis on Kuldse Palmioksa järel olulisuselt teine auhind. Kuldgloobustel valiti linateos parimaks draamaks ning Stellan Skarsgård sai parima meeskõrvalosa preemia. Norra on selle filmi esitanud omalt poolt võõrkeelse Oscari kandidaadiks. See on film, mille nimel tasub end läbi külma talveilma kinno kohale vedada! Aga hoiatan, et lapsi ei maksa kaasa võtta, see on liiga tõsine ja raskemeelne. Kohtingufilmiks ka pigem ei soovita, kui teil just hiljem pole plaanis teineteisele oma raskest elust nuttes südant puistata.
Veel viimase vahelepõikena – Inga Ibsdotter Lilleaas, kes mängib nooremat tütart Agnest, on sündinud ja üles kasvanud Norras, perekonnanime järgi võib arvata, et tal on Eestiga sidemeid, kuid täpsemalt ma ei oska seda hetkel kommenteerida.
