1521: Magalhães kohtus oma avastusretkel Aasias vargapoistega
Täna 505 aastat tagasi, 6. märtsil 1521. aastal avastas Portugali meresõitja Fernão de Magalhães oma ümbermaailmareisi käigus Vaikses ookeanis mitu saart, millest tuntuim on Guam. Sealsed põliselanikud püüdsid aga eurooplased paljaks varastada.
Allan Espenberg
Fernão de Magalhães oli Portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes püüdis 16. sajandi alguses jõuda meritsi Hispaaniast Vürtsisaarteni Indoneesias. Selleks alustas ta Hispaania kuningakoja nõusolekul ja Hispaania lipu all ümbermaailmareisi. Temast sai esimene eurooplane, kes purjetas Atlandi ookeanilt Vaiksele ookeanile.
Magalhãesi flotill, mis koosnes viiest laevast ja 265 mehest, alustas teekonda Guadalquiviri jõe suudmest 20. septembril 1519. aastal. Kaks kuud hiljem jõudsid laevad Brasiilia rannikuni ja suundusid mööda Ameerika mandrit lõunasse. Märtsis 1520 jäädi talvituma San Juliáni lahes. Siin surus Magalhães suurte raskustega maha meeskonna mässu, kes nõudsid Hispaaniasse naasmist.
Septembris 1520 asus ekspeditsioon taas teele ja suund võeti lõunasse. Oktoobri lõpus 1520 jõudsid meremehed väina, mis hiljem sai nime selle avastaja järgi – Magalhãesi väin. Selle läbimine tundmatu faarvaatriga oli äärmiselt keeruline, kuid sellega saadi hakkama.
6. märtsil 1521. aastal avastas ekspeditsioon Vaikse ookeani lääneosas kolm kõige lõunapoolsemat Filipiinide saart. Sel päeval märkas laeva Victoria vahis olnud meremees Lope Navarro silmapiirile kerkivaid saari. Need olid praegused Guam ja Rota. Magalhães nimetas need saared esialgu Ladina Purjede Saarteks (hispaania keeles Islas de velas latinas). Saared said eurooplastelt oma nime kohaliku kanuupurje kuju järgi.
Ekspeditsioonil kaasas olnud Veneetsia õpetlane Antonio Pigafetta ja tüürimees Francisco Albo nimetasid kohalikke elanikke indiaanlasteks, kuid järgnevad Hispaania meresõitjad hakkasid kutsuma neid tšamorrodeks. Pigafetta kirjeldas saarlasi pikkade, hea kehaehitusega ja minimaalse kattega alasti inimestena, kes elasid ilma nähtavate valitsejateta ning olid osavad meresõidus.
Esimene maatükk, mida eurooplased märkasid, oli tõenäoliselt Rota saar, kuid laevad ei saanud seal randuda. Selle asemel heitsid nad kolmkümmend tundi hiljem ankrusse Guamil. Kui Guami elanikud silmasid võõrast laeva, siis asusid meremeestele vastu liikuma kiired kanuud (need olid proad ehk eurooplastele tollal tundmatu paaditüüp) kümnete tumedanahaliste põliselanikega. Paadid piirasid flotilli ümber, põliselanikud ronisid kiiresti pardale ja algas kaubavahetus. Kõige rohkem saabus pärismaalasi Trinidadi pardale, mis oli flotilli lipulaev ja allus otse Magalhãesile.
Peagi selgus, et kohalikud elanikud varastasid eurooplaste laevadelt osavalt ära kõik, mis neile näppu jäi. Pihta pandi näiteks nööri, riiet, nuge ja muid rauast esemeid. Seetõttu läks Trinidadi pootsman ühe aborigeeniga koguni kaklema ja pussitas teda. Seejärel algas kõva madin: hispaanlased tulistasid kanuusid ambudest ja põliselanikud haavasid mitut meremeest. Lõpuks peatas Magalhães lahingu ning peagi õnnestus pärismaalastel värske kala ja kookospähklid klaashelmeste vastu vahetada.
Kaubatehingute lõpus varastasid saareelanikud ka maadeavastajate väikse paadi, mis oli kinnitatud pealaeva ahtrisse. Kui nad paadi pihta panid, ei suutnud eurooplased seda enam taluda. Pigafetta sõnul vihastas see vargus Magalhãesi nii sügavalt, et ta võttis seda ränga solvanguna. Seetõttu randus 7. märtsi hommikul neljakümnest eurooplasest koosnenud kättemaksurühm kahel paadil saarele ja korraldati karistusoperatsioon.
Põletati maha saareelanike 40 või 50 maja ja mitu kanuud, lisaks tapeti vähemalt seitse põliselanikku. Peamised võitlusrelvad olid ammud ja tulirelvi (arkebuuse) ei kasutatud. Ekspeditsiooni kroonik Antonio Pigafetta väitis, et mõned haigestunud meremehed tahtsid süüa surnud „indiaanlaste“ liha lootuses ravida skorbuuti. Kas seda ka tehti, pole teada. Kui Magalhães leidis üles neilt varastatud paadi, käskis ta paadi kaasa võtta ja laevadele taganeda. Lisaks kahmati kaasa veel ka värsket toitu.
Aborigeenide varastamishimu ajendas Magalhãesi nimetama neid saari Röövlisaarteks (hispaania keeles Islas de los Ladrones). Kui laevastik 9. märtsil lahkus, ajasid kohalikud elanikud laevu paatidega taga, pildudes neid kividega, kuid olulist kahju ei tekitatud. Nii said eurooplased suhteliselt valutult nende pärismaalaste juurest lahkuda, kuid veidi enam kui kuu hiljem tekkis eurooplastel sõjaline konflikt Mactani saare elanikega ning selles lahingus sai surma ka Magalhães ise.
167 aastat hiljem, 1688. aastal koloniseerisid Magalhãesi poolt avastatud saared hispaanlased. Hispaania kuninga Carlos II ema ja kuningas Felipe IV abikaasa Austria Mariana (Maria Anna) auks nimetati saared ümber Mariaanideks. Praegu koosneb Mariaanide saarestik 15 suuremast ja mitmest väiksemast saarest. Saartel asub kaks poliitilist üksust: Guam ja Põhja-Mariaanid, mis on Ameerika Ühendriikide inkorporeerimata territooriumid.
Iga aasta märtsi esimesel esmaspäeval tähistavad Vaikse ookeani saare Guami elanikud riigipüha – Guami ajaloo ja tšamorro pärandi päeva. Kuna Guami saare avastas Hispaania ekspeditsioon Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi juhtimisel 6. märtsil 1521, siis kehtestati selle sündmuse tähistamiseks 1970. aastal riigipüha – Guami avastamispäev, mida tuntakse ka Magalhãesi päevana. Riigipüha nihutati 6. märtsilt märtsikuu esimesele esmaspäevale, millega muudeti kohalikele elanikele vabaks pikk nädalavahetus.
Aja jooksul on Guami elanike suhtumine pühasse muutunud. Guami avastamine eurooplaste poolt tähistas saare koloniseerimise ja põlisrahva assimileerimise algust, mistõttu paljud ei pea seda enam positiivseks sündmuseks. Sel põhjusel nimetati püha ümber Guami ajaloo ja tšamorro pärandi päevaks. Nüüd on see päev pühendatud Guami ajaloole iidsetest aegadest tänapäevani ning saare põliselanike, tšamorrode omapärasele kultuurile ja kombestikule. Käesoleval aastal tähistati Guami riigipüha 2. märtsil.
