Michael Jacksoni veri ekraanil
Superstaar Michael Jacksoni film startis kõikjal üle maailma selle nädala kolmapäeval, 22. aprillil. Seda nii maailma suurlinnades kui ka kõige pisemates kinodes, kuhu suured Hollywoodi filmidki jõuavad mõnikord viivitusega.
Margit Adorf
Seega, ma arvan, et artikli ilmumise ajaks on suurematel Jacksoni fännidel film juba vähemalt korra nähtud. Ühtlasi arvan, et fännid ei ole pidanud linateoses pettuma, mis siis, et mingi osa kriitikuid oli jõudnud filmi täielikult maha teha juba enne selle kinodesse jõudmist. No ikka väga hävitav hinnang on antud, seega läksin ka ise mitte väga kõrgete ootustega pressilinastusele, kuid tuleb tunnistada, et täiesti okei film on, julgen isegi soojalt soovitada, mitte ei hoiata. Kõik oleneb vast eelhäälestusest – kui oled kuri Jacksoni isiku peale üleüldiselt, siis sa oled filmi vaadates sapine või lihtsalt nii mürki täis, et ei lähegi vaatama. Aga kui lähed ja annad võimaluse meeldida, siis see film siiski on sümpaatne ja tasub kinoskäiku.
Peamine filmile eelnenud kriitika on muidugi see, et linalugu ei kajasta Jacksoni elu kogu ulatuses, ehk siis seal ei ole silpigi skandaalsetest ahistamistest, lastest, surrogaatemast jms. Üks põhjus, miks neid teemasid ei ole käsitletud, võib olla see, et räägitakse nagu oleks tegemist kolmeosalise filmiga ehk triloogiaga. Teine osa tulla väidetavalt aasta-paari pärast ja kolmas osa siis ehk veel hiljem.
Praeguse filmi algversioon oli olnud 3 tundi ja 30 minutit pikk, kinodesse jõuab versioon, mis on 2 tundi ja 7 minutit ning see katab perioodi Michaeli lapsepõlvest kuni 1998. aastani ehk selle ajani, mil Jackson lõpuks perekonna ansamblist lõplikult lahkus ja alustas soolokarjääri. Selleks ajaks oli ta küll juba välja andnud kaks sooloalbumit, kuid esines siiski endiselt ka oma isa loodud perebändis, kus olid peale Michaeli veel neli venda.
Kui te lähete kinno sooviga saada teada midagi enamat Jacksoni lavatagusest elust, siis seda te ei saa. Mingit kaemust superlaulja sisemaailma ja loomingulistesse heitlustesse ka ei ole. See on siiski pigem kontsertfilm ja kui seda vaatama minna sellise ootusega, et saab palju head muusikat ja näpuotsaga midagi natuke pereelust, siis jääte kindlasti rahule.
Filmis esinevad näitlejad teevad oma rollid väga hästi, eriti hea on isa, kelle puhul küll kerkib küsimus, et kas ta siis oli tõesti nii karm ja vägivaldne vaid väiksema poja suhtes ja naist üldse ei nüpeldanud… Aga guugeldamine näitab, et jah, laste vastu tõstis kätt, naise suhtes oli vaid vaimselt vägivaldne. Kui see „vaid“ kuidagi parem oleks, ega see ei vabanda. Isa mängib Colman Domingo ja ta on selles rollis veenvalt vastik.
Peaosa, Michael Jacksoni rolli, teeb Jaafar Jackson, kes on Michael Jacksoni veresugulane – venna Jermaine’i poeg. Ehk siis Michael oli Jaafari onu. See on hea valik, sest noormees teeb oma tööd südamega ja veenvalt, tal on sarnane hääletämber ja ilmselgelt ka sarnasusi välimuses. See on suur pluss, et mängima on pandud lähisugulane ja ta on oma tähtsa ülesande kõrgusel. Ausaltöeldes ei oskaks isegi ette kujutada, et mingi suvaline näitleja oleks seda rolli tegema pandud, sest mind ilmselt hakkaks häirima, kui ma tean seda inimest teistest filmidest.
Jaafari jaoks on see esimene näitlejatöö, ja ta on värske veri, otseselt ka Jacksoni veri. Kuigi eks ta telesaadetes kaamera ees on varem esinenud iseendana küll, aga see on midagi hoopis muud, kui teiseks inimeseks kehastumine. Minu poolt talle sügav kummardus ja aplaus. Mainida tasuks ka seda, et pere käsutuses on olnud Michaeli päevikud ja märkmed, mis aitasid Jaafaril onu rolli süveneda.
Noore Michael Jacksoni rollis on 12-aastane Juliano Valdi, kelle näitlejakarjäär on alles alguses ja ka tema on noore Michaelina väga hea. Teistest olulisem roll on ka turvamehe Bill Bray rollis oleval KeiLyn Durrel Jonesil, kellele mul samuti ei ole midagi ette heita. Nii vähe kui Jacksoni eraelu selles filmis markeeritud on, siis igal juhul see on okei, ei mõju kuidagi ebaloomulikult.
Paljude jaoks on Michael Jackson veel tänapäevalgi suur iidol ja vaieldamatult, isegi kui te ei ole Jacksoni loomingu tulihingeline austaja, siis iga muusikaprofessionaal peab tunnistama seda, et tal oli suurepärane anne ja tema muusika on popmaailma taeva tipplooming. Kui seal taga oli nüüd veel ka mingeid tumedamaid seikasid, siis see ehk selgub järgnevates filmides või saab ka praegu vaadata erinevaid dokfilme sel teemal. Aga kui me räägime puhtalt muusikast, siis muusika osas on tegemist filigraanse ja stiilipuhta loominguga ning just loominguline areng on ekraanil hästi näha.
Mida teisest osast oodata tasuks? Ehk seda, et kui Jackson vanematekodust välja kolib ja oma Neverlandi loob, siis keskendutaksegi rohkem ka sellele. Samas, ametlikult ei ole mingeid järgesid (veel) välja kuulutatud, triloogia tulek on puhas spekulatsioon ja järje saabumise jutt õigustatud ootus.
Režissööri osas ka veel väike õlalepatsutus – režissööriks on Antoine Fuqua, kes on teinud täiesti korralikke, pigem tugevaid keskmisi filme režissöörina, ja päris häid filme produtsendina. Praeguse filmi pärast ta häbi tundma ei pea. Juhul kui keegi iriseb selle loomingulise lahenduse kallal, siis tõenäoliselt kritiseerib ta linateost oma mingite muude tõekspidamiste pinnalt, mitte ei hinda töö loomingulist tulemust ja filmi nauditavust kvaliteetse käsitöö osas. Mulle see woke-värk väga ei meeldi, kuigi jah, ma olen ka kergemat sorti lumehelbeke, aga ma olen siiski kriitiliselt ausa meelega. Seepärast – soovitan. Hea film. Vaadaku kinos see, kellele kunagi eales on vähemalt üks Jacksoni esitatud laul meeldinud.
