Kas kootsijatest on kasu?

Lii otsib konstellatsiooniteraapiast abi minapildi parandamiseks ja paremateks suheteks meestega. Ta õpib paremini kuulama. Foto: Kaader filmist

Kinodesse on jõudnud režissöör Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm „Coaching tavalisele inimesele“, mis võtab luubi alla kolm peategelast, kes otsivad abi oma elu õigesti elamisel.

Margit Adorf

Coaching ehk eestikeelse vastena kootsimine tähendab seda, et inimene on võtnud endale „elu treeneri“ rolli. Erinevate tehnikate abil püüab ta aidata oma kliente, kes tunnevad, et nad pole piisavalt edukad, sihikindlad, õnnelikud, rahakad, vms. Et elu pole päris selline nagu tahaks. Kootsija on justkui tänapäevane posija, kes näitab õige teeotsa kätte: tee nii, mine siit, siis jõuad pärale. Inimene peab muidugi ise ka pingutama seatud sihi nimel, kuid treener kontrollib aeg-ajalt edusamme või piitsutab tagant.

Filmis näeme erinevaid kootsijaid, üks suunab ärilist tegutsemist, teine puhastab energiavälja, kolmas aitab konstellatsiooniteraapiaga, neljandal on kummaline kaardisüsteem. Aga nemad ei olegi peategelased, vaid loo keskmes on hoopis inimesed, kes kootsijate poole on pöördunud.

Kõige tasakaalukam ja elutervem paistis olevat Lii, kes soovis, et paremad võiksid olla nii suhted meestega kui minapilt. Ta oli ka normaalselt laisk ja mõõdukalt tõrges, läks küll osade kootsija mõtetega kaasa, kuid kerge kriitikameel töötas kogu aeg kuklas. Tema sai mõnest konstellatsiooniseansist piisavalt abi, et filmi lõpuks tunnistada, et see sasipundar, mida ta alguses lahendama läks, on paremaks läinud. Põhiline õpitud nipp on teiste kuulamine. Lii on ka ainus, kes filmis mainis, et tal on lapsed. See on oluline nüanss, sest teised kaks tegelast said oma plaane seada hoopis lennukamalt ja perele mõtlemata.

Vähe tegelaste taustainfot

Pille on naine, kes töötas turundajana ja vihkas kirglikult palgatööd, kus puudub otsustamisvabadus, peab tegema tagumikutunde, sa ei ole oma aja peremees ja palk on ka niru. Tema läks edukootsi juurde, et õppida, kuidas olla julgem ja hakata ettevõtjaks. Kootsija innustas teda looma ilma pikemalt mõtlemata oma firma, mida Pille kõikidest kahtlustest hoolimata tegigi. Me ei saa teada, kas kootsija soovitas ka töölt ära tulla, loodetavasti mitte. Igal juhul Pillest sai ettevõtja, kes hakkas turundusteenust pakkuma projektipõhiselt.

Kas Pille oleks saanud selliseid otsuseid teha ka siis, kui tal olnuks ülalpeetavaid? Kahtlane. Missugused sidemed Pille eraelus veel oli, kas tal oli olemas mingi tagala, plaan B? See filmist ei selgu, näeme vaid seda, kuidas tegelane hüppab tundmatus kohas pea ees vette. Ja õpib sipsti ujuma. Me ei saa teada, mis tööd ta varem on teinud. Millega ta end varem elatas? Kas tal oli rikas mees? Kas ta oli saanud päranduse, mis otsa sai? Miks ta ütles, et „rääkisin tuttavatele, et paar aastat võiks palgatööl käia“? Mind jäi häirima see, et taust jäi nii lahtiseks.

Kõige kummalisem tegelane on Armin, kes on justkui koots kellegi teise jaoks ja samal ajal otsib ise abi erinevatest teraapiatest või kootsidelt. Jääb mulje, et ta on valmis kõike proovima, muuhulgas seob ta oma silmad kinni ja paneb klapid kõrva ning veedab nõnda kaks ööpäeva, koperdades kodus käsikaudu ja tehes justkui veidrat hingamisjoogat, millele film seletust ei anna. Saame küll aru, et see mõnevõrra Arnold Oksmaad meenutav mees on omadega ummikus, kuid miks, me täpsemalt teada ei saa. Kogu taustainfo, mida vaatajale jagatakse, on see, et ema suri, kui ta oli 20aastane ning et kunagi oli ta palgaline treener.

Roheline spinativõru ümber suu, räägib mees, kuidas ta seab eesmärke ja mida kõike ta teeb hommikul kella 6-8.30ni. Aga miks ta elab üksi, kuidas on suhted vanema vennaga, kas lapsi pole kunagi plaanis olnud, mida ta sel ajal õppis, kui ema suri? Igal juhul on Armin mees, kes on pidevas liikumises. Otsustas hakata suunamudijaks ja pakub neile, kes kuulata soovivad, omaenda eluõpetust ja veebitreeninguid. Esialgu tasuta, hiljem raha eest. Armini jaoks on kõik kogu aeg suurepärane, imeline, vinge. Isegi siis, kui tal on parasjagu raske, ei kurda ta pikalt, vaid leiab kiiresti midagi, mida super ägedaks kiita.

Meeleolufilmina hea

Filmi puhul jäi mind siiski häirima see, et tegemist on järjekordselt teosega, kus justkui tegelastel lastakse lihtsalt olla. Suunatud vestlusi on ilmselgelt küll peetud, aga infot jääb siiski väheks, mistõttu tegelased muutuvad lihtsalt karikatuurseteks kritseldusteks. Ma sooviksin sügavamat pilti, mitte pinnavirvendust. Meeleolufilmina on see küll hea, nalja saab ja üldjoontes jätab reipa, tempoka mulje. Sisu poolest aga jääb poolele teele pidama.

Veidi häiris ka see, et polnud näidet sellest, et keegi oleks kootsingutees pettunud, käega löönud ja endistviisi vaikselt edasi tiksunud. Kõik kolm näidet olid väga ühte auku.

Eraldi tõstan esile väga head muusikalist kujundust, filmi heliloojaks on Janek Murd, kes eriti just Armini tegelaskujule on loonud laheda kaasahaarava tausta.

Soovitan kinno minna. Isegi kui te ei saa vastuseid kõikidele oma küsimustele, siis väheke särtsu annab film teie ellu kindlasti. See on reibas, lootusrikas ja innustav film.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga