Oleg Gross: Hind peab olema soodne ja inimene peab sind usaldama

Oleg Gross registreeris oma ettevõtte – OG Elektra – täpselt 35 aastat tagasi. Et selle nime all tegutsevad tulevikus Eestis 90 toidukauplust, polnud tal toona mõtteski, plaan äriks oli hoopis teine.

Silja Part

Katrin Uuspõld

Eesti taasiseseisvumine oli 20. augustil 1991 just värskelt välja kuulutatud. Vähem kui kaks kuud hiljem, 7. oktoobril, asutas Oleg Gross OG Elektra. Nimi viitab algsele ärimõttele ehk elektrikaupadele.

„Nõukaajal olid ka elektripliidid nimega Elektra. Valisin sellise nime, et see assotseeruks elektriga. Nimelt tõin tol ajal Venemaalt sisse autosid ning avanes võimalus hakata tooma ka elektrikaablite plastmassist ümbriseid, selleks aga oli vaja vormistada juriidiline isik,“ meenutab Oleg Gross. Kuid noores vabariigis kadus õige pea võimalus Venemaaga äri teha.

Toitu on alati vaja

Samal ajal kaotasid nii maakorraldaja haridusega Oleg Gross kui ta kaubanduskooli lõpetanud abikaasa Ülle oma senised töökohad, sest likvideeriti nii Viru kolhoos kui kaubastu.

„Meil ei olnud kuhugi klammerduda ja olime valiku ees, millega leiba teenida. Kuigi nõukogude ajal oli keelatud eraettevõtlusega tegeleda, kasvatasin mina sigu ja broilereid ning realiseerisin neid Lüganusele lihakombinaati. Aeg oli selline, et kooperatiive võis juba teha ja karistada ma ei saanud,“ räägib Oleg Gross.

OG Elektra oli loodud, aga algne plaan läbi kukkunud. „Mõtlesime, et millega siis tegeleda. Kõige loogilisem on tegeleda sellega, mida inimestel kindlasti vaja on – esmatarbekaupadega.  Aeg oli vaene ja inimesed panid kõik oma vahendid toidu alla. Sealt tuli mõte kauplused teha, autode müümisest oli mul kapital olemas,“ meenutab Oleg.

Abikaasa Ülle oli viimaseid päevi tütar Geaga lapsehoolduspuhkusel, aga veel likvideeritava kaubastu töötajate nimekirjas. Ning parajasti pandi oksjonile kaubastu poed. Osalemisõigus oli ainult oma töötajatel. Alghind 15 tuhat rubla kerkis kümnekordseks. Nii ostetigi oksjonilt Ülle nimele Rakveres esimene OG Elektra pood, Raja kauplus. „See kõik oli õnnelike juhuste kokkulangemine,“ nendib Oleg tagantjärgi.

Pood eramajas

1992. aasta aprillis avatud Raja kauplusele lisaks tehti sama aasta juunis lahti ka poeke Rakvere eramute piirkonnas Killustiku tänaval. Ülle ja Oleg muigavad täna oma naiivsuse üle. Nimelt oli neil ettekujutus, et selles Üllele ehitatud majas on alumisel korrusel kauplus ja kui klient laseb uksekella, tõttab naine ülemiselt korruselt või peenarde vahelt ja müüb, mis soovitakse. „Meil oli isegi mõte teha sinna väike saiatööstus 5x6m – nõukaaegsed mallid olid nii teised!“

Reaalsus oli see, et ilma asfaltkattega Killustiku tänaval eramajas asuv pood sai kuulsaks ilma ühegi reklaamita – info käis suust suhu. „Meil oli nagu laulupidu!“ on Üllel meeles.

Rekordkäive oli 101 tuhat krooni päevas ning algusaegadel oli väike pood nagu kaubamaja: osta sai nii Žiguli juppe kui toidukaupa.

„Omaaegne automüük andis mulle olulise teadmise: hinda ei tee müüja, vaid ostja. Sa ei saa hinda kehtestada, vaid pead jälgima turgu. Poe avamise esimesest päevast oli meil vaatleja, kes jälgis teiste hindasid, ning oli raudne põhimõte – teha oma hinnad odavamad.

Tarbijat me kunagi ei petnud – inimene teadis, et meilt saab alati soodsamalt. Odessa turul võid teha nii, et lõikad teksad pooleks ja paned kahte eraldi pakki, aga Eesti turul petta ei saa – hind peab olema soodne ja inimene peab sind usaldama,“ on Oleg Grossi ärifilosoofia läbi aegade.

Kolimine kanalasse

Killustiku poe juurde tehti ka esimene keskladu ja väikeste Transiti bussidega veeti kaup poodidesse, mida vaikselt juurde tekkis. Ladu jäi kitsaks. Kui müüki tulid Lepna kanalad, otsustas Gross need ladudeks osta.

„Mäletan, et isa ütles mulle, et „oi, poeg, mis sa küll ostsid! Sellise kompleksiga pole midagi teha!“. Ühes nurgas olid veel kolhoosi kanad ning 76 kassi kooberdas ringi – valvur luges kokku. Papliread jooksid siin, kus täna on meie elamuskeskus, ning ajasid õitsemise ajal „vatti“, ümberringi oli kanasõnnik, nõukaaegsed silikaattellistest ja eterniitkatustega hooned – väga troostitu,“ kirjeldab ärimees kunagist olukorda.

Grossi sõnul ostis ta kompleksi hoiulaenuühistult 500 tuhande krooniga ning kogu summa läks ühistul elektriarvete tasumiseks. „Aeg oli selline, et keegi enam millestki ei hoolinud ning kanalates huugasid lindude soojenduslambid isegi siis, kui kanu enam sees ei olnud. Nii kui ukse lahti tõmbasin, tuli soojapahvak vastu, ime, et saepuru seal neil põlema ei olnud läinud,“ imestab Gross.

„Lükkasime sita kokku, lupjasime hooned ära ja hakkasime toimetama,“ võtab ta kokku.

Kaotus, millest sai võit

Ettevõttel oli oma broilerikasvatus ja seakasvatus. „Lihtne puhastatud broiler läks algul väga hästi – kõike valmistati kodus. Hiljem kulinaarialett muidugi täienes. Ostukorvid olid väikesed, aga inimesed olid üldiselt rõõmsad. Tehti tööd ja ei vingutud, usk Eestisse oli tugev. Äri läks hästi,“ kirjeldab Gross.

Katastroof juhtus aga 2003. aasta mais. Ladude põleng. „Ehitajad keevitasid, tuul kandis sädeme edasi ja praktiliselt poole tunniga põles kõik suuresti ära. Kõik tuletõrjeekipaažid olid väljas kulupõlenguid kustutamas, kui nad kohale jõudsid ja veejoad avasid, tegid nad sellega rohkem kahju kui kasu. Vaikne kustumine olnuks parem kui vee mõju konstruktsioonidele,“ selgitab Gross. „Mul jalad värisesid, aga laiad püksid olid jalas ja teised sellest aru ei saanud. Naeratasin ja kinnitasin, et ehitame kõik üles, ärge pabistage.“

Gross kirjeldab inimeste üksmeelt ja kokkuhoidmist tol ajal, töötajad pingutasid, et firma jääks kestma ja töökohad jääks alles, keegi midagi ei varastanud, kuigi võimalusi olnuks.

„Ka ostjad andsid andeks ja ostsid kahjustatud pakendites toitu – täna ei oleks see mõeldav. Ühiste pingutustega tulime kriisist välja. Poole aastaga olid katused uuesti peal ja aasta pärast tulekahju unustatud. Olen mõelnud, kas see tulekahju oli õnn või õnnetus. Närvidele oli kahtlemata õnnetus, materiaalselt oli kahju samuti suur, aga mõtteviisis andis uue hingamise, sest tänu põlengule saime aru, et peame kasvama. Tegime uue nägemuse kohaselt laod teisiti ja läbimurded kaubaautodele,“ räägib Gross.

Täna on Lepnale – täpsemalt Tobia külla – kanalatest saanud kogu kompleks: kontor, pagari-, kondiitri- ja kulinaariatsehh, laod, logistikakeskus, elamuskeskus ja omaniku elupaik. Ja muidugi ka pood.

OG Elektral on praegu 90 toimivat kauplust üle Eesti ja neid tuleb juurde. Keskmiselt avatakse kolm kauplust aastas, parematel aastatel isegi kuus. Algusest peale on ettevõttes töötajaid edutatud alt üles, enamik juhte on kasvanud oma töötajatest ja töö kõrvalt kõrghariduse saanud. Kauplustesiseselt samuti. Oleg Gross peab edu võtmeks ka seda, et enamik kauplusi on ise ehitatud või ollakse hoone omanik, mitte ei asuta rendipinnal. „Meil selline arusaam, et kauplus peab olema1600 ruutu,“ lisab Gross. „Eestis on praegu väga tugev konkurents, sest ostjaskond on väike, aga rahvusvahelised ketid on turul. Oleme lahingu edukalt vastu võtnud. Valdavalt oleme ikkagi kõige odavamad nagu Postimehe ostukorv näitab.“

Järgmine põlvkond

Tulevikku vaatab Oleg Gross julgelt ja rahulolevalt. Ta on äri üle andnud oma lastele, kuigi annab ise meedias intervjuusid ning peab kaupluste avamistel ja tähtpäevadel kõnesid. „Suures plaanis olen lükatud kõrvale, olen nagu maskott. Majandusotsuseid ma nii kiiresti enam teha ei suuda, selleks on Gea ja Georg. Nad on mõlemad haritud, väga tugevad ja tasemel. Mul on järgmine põlvkond, kes ettevõtet edasi kannab,“ märgib Oleg Gross.

„Gea ja Georg on väga erinevad – emana näen, et nad täiendavad teineteist,“ lisab Ülle Gross.

Ka Ülle ei löö enam aktiivselt poodide loomisel kaasa, ta on selleks inimesed välja koolitanud. „Eluaeg olen tahtnud kaubanduses olla. Mulle väga meeldis poode teha, see on mul veres! Aga praegu on mul lapselapsed!“ lisab Ülle.