Armastatud filmiklassika Rakvere teatri laval

Täna esietendub Rakvere teatris lavaversioon Robert James Walleri bestsellerist „Madisoni maakonna sillad“, mille populaarsusele aitas omal ajal eriti kaasa 1995. aasta film Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga. Maailmas endiselt menuka armastusloo on siin lavastanud Eesti Teatriauhinna laureaat Artjom Garejev, kunstnikuks on üks Eesti tuntumaid teatrikunstnikke Rosita Raud, peaosades aga astuvad üles Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer.

Lauri Saaber,

teatri kirjandustoimetaja

Walleri jutustus itaalia juurtega koduperenaise ja National Geographicu fotograafi ootamatust romantilisest kohtumisest, mis leiab aset Ameerika südamaal, Iowa osariigi Madisoni maakonna maalilisel taustal, ilmus 1992. aastal ning sellest sai otsekohe hitt, mida on tänase seisuga müüdud üleilmselt enam kui 60 miljonit eksemplari. Eestiski on raamatust avaldatud mitmeid kordustrükke.

Sündmustik on lihtne: 1965. aastal on farmerinaine Francesca Johnson jäetud hoolitsema talumajapidamise eest, sellal kui tema mees ja lapsed sõidavad osariigi laadale. Tallu pöörab teed küsima Robert Kincaid, kes külastab maakonda, et pildistada kohalikke kuulsaid katusega sildu. Esialgsest ebalusest hoolimata tõmbab neid teineteise poole ja nad veedavad koos neli kirglikku päeva. Ühine aeg jääb üürikeseks, sest Francesca perekond naaseb ja naine peab langetama otsuse, mis muudab mõlema elukäiku nii või naa.

Ent lihtsakoelisusele vaatamata (või hoopis selle tõttu) kõnetas Walleri romaan väga erinevaid lugejaid väga paljudes paikades. Universaalsed teemad – armastus, igatsus, ohvrimeelsus, kahetsus – tegid samastumise kergeks. Filmiversioonis lisandus veel Eastwoodi ja Streepi ekraanikeemia ning iseäranis viimase võime kinkida tegelaskujule, nagu alati, emotsionaalne sügavus. Kaunis operaatoritöö, mis jäädvustas Iowa külakoha idüllilisi maastikke, äratas ühtlasi huvi katusega sildade vastu loo keskmes ning osariigi peamiste turismiatraktsioonide nimistus seisavad need tänase päevani.

Inspiratsiooni romaaniks andis autori enda reis läbi Madisoni maakonna, kus teda lummas sealsete katusega sildade ilu. Oma fotograafiahuvi ja itaalia kultuuri armastuse kirjutas ta Robert Kincaidi tegelaskujusse, Francesca välimuse ja iseloomu aga loonud ta omaenese abikaasa põhjal. Nii romaanis kui ka filmis on sillad metafooriks sidemele inimeste vahel ja valikutele, millest pole elus pääsu.

Ülle ja Tarvo loo olemusest

Publikule kunagi kustumatu mulje jätnud ekraniseeringu kohta ütleb Tarvo Sõmer, et kui see kinodes jooksis, siis ta seda vaatamas ei käinud – toona, noore mehena oli tema filmimaitse käredam. Nõnda oli ta materjalist küll kuulnud, kuid tegi sellega päriselt tutvust alles prooviprotsessi alguses dramatiseeringut lugedes.

Ülle Lichtfeldt jällegi meenutab, et vaatas filmi ära kohe, kui see välja tuli, aga suhestus looga noores eas teisiti: „Elasin sellele tohutult kaasa ja mõtlesin (Francesca tegelase kohta – toim), et mine, mine, miks sa ometi ei lähe. Nüüd kus ma ise olen ema, saan ju suurepäraselt aru, miks see naine ei lähe. Ma saan aru, miks see film, see lugu lõpeb nii, nagu ta lõpeb.“

Ülle rõhutab, et filmi emotsionaalne kulminatsioon pole armastajate teineteiseleidmine, vaid loobumine, stseen, milles Francesca ei ava autoust, et Roberti juurde joosta.

Ehkki põhitegevus toimub 1960ndatel, on valikud, mille ette elu tegelased seab, peaosaliste sõnul üldtuntud ja ajatud, mitte ajastu eripäradega seotud. „Armastus on aegadeülene. Suhted, otsustamised,“ ütleb Tarvo ja muigab: „Eks ürgajalgi tehti armastuse nimel nii mõndagi.“

Ülle nõustub: „Selles loos on naine pandud valikute ette, mida juhtub igal pool ja igal ajal. Emale on sisse kodeeritud, et lapsed on esikohal. Mehi võib tulla ja minna, aga lapsed jäävad. Kas jätta pere ja minna uue armastatuga, see on keeruline valik ühiskonnakorraldusest sõltumata. Iseasi, kas ühiskonnakorraldus üldse valikumomenti võimaldab.“

Filmižanritest ning Streepist ja Eastwoodist

Viimastel aastatel on sageli räägitud, kuidas Ameerika filmitööstus viljeleb järjest harvemini romantilist žanri, mis oli vanasti Hollywoodi tähtsaim visiitkaart. Üheks põhjuseks on pakutud, et nüüdisaegse vabaduse tõttu jääb aina vähemaks komplikatsioone, mis armastajate kokkusaamist takistaksid, ilma takistusteta aga pole stsenaristidel lugu millelegi ehitada.

Tarvo toob täiendavaks põhjuseks filmide kiirenenud tempo. Romantilistele lugudele vajalik hingamine, mille käigus kaks tegelast teineteist tundma õpivad, tähendab uuema publiku puhul pahatihti tähelepanu hajumist. Ta mainib, et värske lavastuse õige tempotunnetust on just seepärast hoolega otsitud.

Ülle oletab, et süüdi võib olla tänapäeva minakesksus. Noortele, kes varem moodustasid romantikafilmide peamise vaatajaskonna, on praegu esmatähtis karjäär, täpsemalt jalgade alla saamine, ning alles siis hakatakse mõtlema kellegi leidmise või pere loomise peale.

Ka „Madisoni maakonna sildades“ valitakse vaid iseenese soovide asemel midagi muud. Puhtisiklik õnn ei ole ehk alati olulisim, või ei ole puhtisiklikuga piirdumine tingimata õnn. „Moel või teisel räägivad armastusest absoluutselt kõik lavastused,“ kinnitab Ülle. „Minu silmis räägib see lavastus ennekõike valikutest – ja armastusest valikute kaudu.“

Võimaluse üle astuda Meryl Streepi kingadesse rõõmustab Ülle väga, kuna kinoajaloo üks hinnatumaid näitlejannasid kuulub tema lemmikute hulka. Siiski on teadmine ühisest rollist eeskätt eraviisiline uhkus. Vaatajatel ta võrrelda ei soovita – iga näitleja tõlgendab iga tegelast paratamatult omal kombel. „Nüüd on see minu ja mu lavapartneri versioon,“ ütleb Ülle.

Kuigi Tarvol puudus tutvus „Sildadega“, oli tal legendaarse Clint Eastwoodi loominguga muidu samuti hea kontakt. „Kõige rohkem meeldib mulle „Hea, paha ja inetu“ ning teisedki tema vesternid. Vesterne vaatan praeguseni mõnuga – veel üks žanr, mida nüüd liiga harva tehakse.“

Siinkohal sekkub Ülle lõbusalt: „Eks Tarvo valitigi rolli tema clinteastwoodiliku oleku pärast. Ja seda kirjuta küll, et Clint Eastwoodiga sarnasemat meest ei leidu minu arust kogu Eesti riigis!“

Kirjutasin.