Eesti kalavarusid kaitsevad suuresti vabatahtlikud

Eesti Kalastajate Seltsi (EKS) kalakaitse pikaaegne juht Jüri Nurk peab hindamatuks koostööd enam kui viiesaja vabatahtliku kalakaitsjaga ning andis röövpüüdjatega tegelemises teatepulga üle üheksale välijuhil. Sel nädalal kohtus nendega Põlula kalakasvanduses keskkonnaminister Tõnis Mölder ja andis üle ka tänukirjad.

Katrin Uuspõld

„Vabatahtlike hulk on kalakaitses aastatega kasvanud. See rong rühib jõuliselt edasi. Ma saan rahulikult oma töö välijuhtidele üle anda. Aga olen sügisel olen vabatahtlikuna jõe ääres!“ lubas Jüri Nurk, kes koos viie kaaslasega lükkas seitsme aasta eest käima harrastajaid ja klubisid koondava Eesti Kalameeste Seltsi ühe tegevusharuna kalakaitse, sest ebaõiglus ei mahtunud hinge.

Sel sügisel lubas vabatahtlikuna jõe ääres olla ka keskkonnaminister Tõnis Mölder – seda on teinud pea kõik tema eelkäijatest ministrid.

EKS kalakaitse on vabatahtlik kodanikuliikumine, mille eesmärk on takistada röövpüüki, eelkõige lõherände ja -kude õnnestumiseks. Vabatahtlikuks kalakaitsjaks saadakse nii sõprade kaudu kui Facebookis EKSi postitusi märgates. „Vabatahtlikke ühendab armastus kalapüügi vastu, aga kõige enam seob missioonitunne looduse suhtes. Inimesed hoolivad loodusest – see on põhjus number üks, mis toob kalakaitsjaks. Lisaks on ülekohtutunne, kui nähakse, et loodusele tehakse liiga. Kindlasti saab põnevust ka,“ rääkis kalakaitsjate kauaaegne juht Jüri Nurk.

Vabatahtlike kalakaitsjate mõju tuleb tema sõnul kõige rohkem esile ennetustöös: vabatahtlikud jalutavad jõe ääres ja jälgivad olukorda. „Ükskõik, mis halb tegu teoksil, ei taheta lisasilmapaare seda vaatama. See on vabatahtlike suurim „relv“. Röövpüüdja on omadega jännis, kui näeb, et keegi teda jälgib. Ta ei lähe siis paha peale. Piisab filmivast või fotot tegevast inimesest, tunnistajatest, ja trahv ei pruugi olla kaugel,“ selgitas Jüri Nurk.

Ta toob markantse näite Läänemaalt, kus mõni aeg tagasi röövpüüdjale kutsuti politsei, kuid mees ei allunud korraldustele, vaid jalutas kaikaga politsei poole. „Politsei lasi tirtsu gaasi, mis venna õnneks maha rahustas, oleks ta paar sammu veel teinud, oleks pidanud politsei relva kasutama,“ rääkis Nurk. „Enamik röövpüüdjaid on aga aru saanud, et täna ei ole enam 90ndad, et võiks relvaga vehkida, sest sellele järgneb kiire kriminaalkaristus. Seega jõeveerel jalutamine ei ole metsik lääs, vaid rahulik loodusenautimine, mis tagab omakord lisa-silmapaaridega kalade turvalisuse.“

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Tanel Ader nendib, et ühest küljest on kalakaitse ilus ja üllas, kuid Eesti seaduste järgi ei tohi üks inimene teist füüsiliselt takistada.

Vabatahtlikel tuleb röövpüüdjaid jälgida eemalt, suhelda välijuhiga, kes on ühenduses keskkonnainspektsiooni ja politseiga, kel on kinnipidamisõigus.

„Probleem on aga selles, et tavaliselt on ooteaeg mitu tundi, vahel isegi mitu päeva. Röövpüüdja jalutab lihtsalt nina eest minema. Kalakaitsja saab aga talle avalikult kaasa jalutada või järgi sõita, kasutada kasvõi telefoni kaamerat ja teavitada rikkujast keskkonnainspektsiooni ja politseid,“ selgitas Ader.

Kudevad kalad on röövpüüdjatele lihtne saak, sest kalad on uimased ja väsinud. Nii ihaldavad röövpüüdjad kevadel haugi, juulis vähki ja sügisel lõhet ning meriforelli.

„Sügis on kiireim aeg. Kalakaitse välijuhtide töö algab septembris, suurim hulk vabatahtlikke rakendatakse sügisese valve ajal 20. oktoobrist kuni 30 novembrini, kui punane kala koeb,“ nimetas Jüri Nurk. See on kalakaitsjatele pingeline periood, sest valvatakse ka öösiti, mil röövpüüdjad tegusevad.

Kalakaitsjate töö vili on suuresti see, et Nurga sõnul on paljud röövpüüdjad, kes lõhelisi marja pärast püüdsid ja teenisid tuhandeid eurosid nädalas või isegi päevas, oma „ameti“ maha pannud. „Järgi on jäänud need, kes on elu aeg jõe ääres elanud ja võtavad „oma osa“ ikka ära. Ja need, kes teevad seda hasardist: kas jään vahele või ei jää. Kes sõidab tsikliga, saab oma adrenaliini sealt, aga röövpüüdja läheb ahingu või konksuga jõe äärde jooksma, et kas jääb inspektsioonile või vabatahtlikele vahele või mitte,“ rääkis Nurk. Kui vahele jääb, siis saab ta trahvi vastavalt karistusseadustikule.

Üheks röövpüügi vähenemise mõõdikuks võib pidada teadlaste kalaloendusi. „Keila jõel uurivad teadlased läbi sada ruutmeetrit ja loendavad kalu. See graafiku kõver, kui palju kala on ühel ruutmeetril, hüppas enne meie tegutsemist järsult üles-alla. Nüüd on see kõver sirgemaks läinud ja Keila jões on kalateadlaste sõnul kalu rohkem kui norm. See ongi meie eesmärk: seisame selle eest, et kalad saavad oma toimetused ära teha nii nagu loodus on selle ette näinud,“ rääkis Jüri Nurk.

„ Kalakaitsest on kasvanud Eesti üks suurimaid loodushoidlike eesmärkidega kodanikuliikumisi,“ nentis Tanel Ader keskkonnaministeeriumist.

„Kui värske jooksja võtab teatepulga üle, on tempo ja tegu teine! Hetkel võtavad üle välijuhid minu koormakorvi ning hajutatult saab parema ja efektiivsema käigu,“ märkis oma kirjas vabatahtlikele kalakaitsjate senine eestvedaja Jüri Nurk. „Mu kolmeaastane poeg juba meenutab, et jões on palju kala sügiseti. Andke aega ja keegi teeb Wikisse loo – artikkel algab nii: Tänu sellele, et meie jõgede ja kalavarude eest hakkasid meie esivanemad vabatahtlikult hoolt kandma, on meil ja meie lastel värsket ning looduslikku saadust vabalt saada!“

Püüa ja vabasta

Maailmas, aga ka Eestis, on hakanud levima kalapüügiviis „catch and release“ (püüa ja lase vabaks ingl. k.) – püütakse sportlikust huvist, proovitakse, kas suudetakse kala üle kavaldada ja kätte saada. Aga kinni püütud kala lastakse tagasi vette. „Eestis on selliseid inimesi tuhandeid. Ka mina teen nii, 95% kaladest lasen tagasi, vaid mõne võtan koju söömiseks,“ märkis keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Tanel Ader.

Ka Jüri Nurk ütleb, et ei mäleta enam aega, mil oleks viis haugi koju viinud, ikka paar-kolm. „Olen „püüa ja vabasta“ poolt. Paljud mõtlevad kahjuks, et see on kala asjatu vigastamine. Aga olen ise näinud, kuidas kartulikotitäis haugi viiakse kortermajja, hakatakse naabritele pakkuma ja netis müüma, sest inimesel on entusiasm kõik, keda vähegi kätte saab, ka välja püüda ja koju viia. Üks asi on tarbimisühiskond, teine asi on endale selgeks teha, et loodusressurss ei ole piiramatu,“ arutles Nurk.

Eestis on 160 tuhat harrastuskalurit, kellest veerand on naised.

Keskkonnaminister Tõnis Mölder (vasakul) andis Põlula kalakasvanduses EKS kalakaitse pikaaegsele juhile Jüri Nurgale üle tänukirja – mõlemad lubavad olla sügisel jõe ääres lõhevalves. Foto: Keskkonnaministeerium