Eksmaavanem viis ettevõtjad veel kord Moldovasse

moldova

Grupp Eesti ettevõtjaid Lääne-Viru eelmise maavanema Einar Vallbaumi juhtimisel külastas oktoobri esimeses pooles taas Moldovat, et luua ärikontakte ja jagada võõrustajaile kogemusi.

Aivar Ojaperv

Einar Vallbaumil tekkis maavanemaks oleku ajal Moldovaga eriline suhe ja seekordne reis polnud sugugi mitte esimene. Eesti ettevõtjad on seda riiki Vallbaumi eestvedamisel ka varem külastanud ja moldovlased on siin vastukülaskäigul olnud. Ka hetkel viibib Lääne-Virumaal kaks Moldova väiketöösturit.

Lisaks ärikontaktidele osutas Lääne-Virumaa Moldovale abi, kogudes annetusi, ning Rakvere Haigla kinkis moldovlastele kiirabiauto. Läänevirulaste tegevus ei jäänud tähelepanuta: Einar Vallbaum pälvis Moldova riigilt ordeni, mis talle eelmisel külaskäigul sealse presidendi poolt üle anti.

Euroopa ja NSV Liidu piiril

„Seekordne käik oli järg asjadele, mis mul maavanemaks oleku ajal õnnestus käima lükata,“ ütles Einar Vallbaum. „Meid kutsuti veinifestivalile ning ühtlasi tahtsime ka ärijuttu ajada. Gruppi kuulus ettevõtjaid üle Eesti, Lääne-Virumaa ettevõtteid esindasid Oleg Gross OG Elektrast, Sven Ivanov kui Rakvere Piiritustehase omanikfirma juhatuse liige ning Teet Soorm Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi esindajana.“

„Soendasime sõprussuhteid,“ jätkas Vallbaum, „külastasime neid ettevõtteid ja ettevõtjaid, kellega said maavanemaks oleku ajal suhted sõlmitud, et näha, kuidas neil on läinud.“

Endine Nõukogude Liidu vabariik Moldova on üks Euroopa vaesemaid riike. Majanduselu pärsib muuhulgas ka poliitiline ebastabiilsus, sealhulgas välispoliitika: osa Moldovast, Transnistria, on teatavasti juba 1990ndate algusest alates separatistide kontrolli all. Seejuures oli just Transnistria nõukogude ajal Moldaavia NSV suurim ja tähtsaim tööstuspiirkond.

„Ühe jalaga on nad Euroopas, teisega jätkuvalt Nõukogude Liidus,“ tõdes Einar Vallbaum. „Ettevõtlikud inimesed tahavad kangesti Euroopa suunas liikuda, teised nutavad samal ajal NSV Liitu taga.“

„Võrreldes eelmise käiguga mõned aastad tagasi on nende poliitiline- ja ärikultuur siiski euroopalikumaks muutunud,“ lisas mõlemal ettevõtjate reisil Moldovat väisanud Oleg Gross. „Kui eelmisel korral lausa häiris, kuidas ametnikud, poliitikud ja lihtsalt rahakad inimesed omi privileege kurjasti kasutasid – neil polnud näiteks mingi probleem kihutada maanteel kahes reas -, siis nüüd selline ülbus enam silma ei jäänud. Valitsejate õigusi on kõvasti tagasi tõmmatud, euroopalikku lähenemist on rohkem.“

„Samas on nad väga külalislahked,“ jätkas Gross. „Ise elavad suhtelises vaesuses, aga on valmis oma piskut kõigiga jagama. Kui koju hakkasime tulema, taheti vägisi toitu ja muud teemoona kaasa pakkida.“

Kaubavahetusel oleks kohta

Mis ettevõtlusesse puutub, siis Eesti ärimees Moldovasse investeerima ei kipu. Just poliitilise ebastabiilsuse ja korruptsiooni tõttu. Küll aga saaks ja tasuks arendada nendega kaubavahetust.

„Nemad tunnevad huvi meie piimatoodete vastu,“ mainis Vallbaum. „Meie saaks neilt osta kõike, mis kasvab päikese all: tomateid, viinamarju, kirsse. Ainus probleem on hetkel kaubavahetuse keerukus: läbi Ukraina ei taha keegi kaupa vedada, Rumeenia kaudu on aga liiga suur ring ning see tõstab hinda.“

„Eestis ületab sealiha tootmine tarbimise, toodame rohkem, kui süüa jõuame. Moldovas on kõik vastupidi, tarbimine ületab tootmist kümnekordselt,“ lausus Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi esindaja Teet Soorm. „Rakvere Lihakombinaat proovib leida parimat väljundit ja väärilist hinda Eestis kasvatatud sealihale. Einar Vallbaum on olnud meile heade kontaktide leidmisel suureks abiks. Eelmisel nädalal käis Moldovas kontakte loomas ka Eesti põllumajandusminister Ivari Padar ning üheks teemaks oli liha eksport Eestist Moldovasse.“

Oleg Grossi sõnul püüdsid nad oma külaskäikude ajal anda Moldova ettevõtjaile ka hüva nõu. „Praegu kipub neil nii olema, et iga väikeettevõtja pakub oma kaupa ise – kes viinamarju, kes suitsuvorsti, kes veini,“ rääkis ta. „Aga nad peaksid jõudma nii kaugele, et tegutseksid ekspordi suunal ühiselt. Sellest ei tule midagi välja, kui igaüks omaette tegutseb, nii kontakte ei leia. Tuleb tunnistada, et nende ettevõtlus pole saavutanud veel seda taset, mis meil oli 1992. aastal.“

Nagu mainitud, teenis Einar Vallbaum oma Moldova-suunalise tegevusega välja ordeni. „See oli igal sammul näha, et Einari vastu on neil suur lugupidamine,“ märkis Gross. „Selge, et praegu oleme meie abistav pool, aga kõike ei saagi kasu ja kasumiga mõõta. Tänu Einarile sai natukene ka nende maailmavaadet avardatud. Ega see riik nüüd nii lootusetu ka pole, potentsiaali neil on.“

——————————————-

Põllumajandusminister Padar Moldovas

Eesti äridelegatsiooni juhtinud põllumajandusminister Ivari Padar naasis Moldovast teisipäeval, 21. oktoobrini. Kohtuti Moldova põllumajandusministri ja põllumajandussektori esindajatega.

Minister Ivari Padar kohtus Moldova põllumajandus- ja toidutööstuse minister Vasile Bumacovi ning aseminister Vlad Loghini ja asevälisminister Valeriu Chiveriga. Kõne all olid kaubandusküsimused ja vahetati kogemusi põllumajandussektori reformimisel. Eesti on viimase aasta jooksul nõustanud Moldova Põllumajandusministeeriumi IT-süsteemide turvalisuse küsimustes.

Lisaks kohtuti Moldova Kaubandus-Tööstuskoja president Valeriu Lazari ning põllumajandusettevõtete ja –ühenduste esindajatega.

Ministrit saatis visiidil kalanduspoliitika ja välissuhete asekantsler Olavi Petron, kaubanduse ja alkoholi turukorralduse büroo juhataja Meeli Lindsaar ja välissuhete osakonna peaspetsialist Galina Jevgrafova. Äridelegatsiooni kuulusid toidusektori katusorganisatsioonide esindajad ja piima- ning kalaettevõtete esindajad.

———————————–

Maailma kõige kummalisem trollibussiliin

Moldovas Solnetšenõ külas töötas aastatel 1990-1993 (1994) trollibussiliin, mis oli ilmselt kõige väiksemas asulas avatud trolliliin terves maailmas ja iseloomustab teatud mõttes nii moldovlaste ettevõtlikkust kui ka ärilist mõtlemist.

Solnetšenõ külas elas sajandivahetuse paiku pisut üle 1000 inimese. 1990. aasta kohta ei õnnestunud andmeid leida, kuid vaevalt, et toonagi elanikke palju rohkem oli. Kuid selle eest oli sealne kolhoos jõukas.

Kolhoosi esimees oli trollibussifanaatik ning otsustas ka omasse kolhoosi trolliliini avada. Tehtud-mõeldud. 400 000 rubla kulutati umbes 2kilomeetrise liini rajamiseks, 50 000 rubla aastas maksti trollibussi eest renti. Liin ühendas kolhoosikeskuse külakalmistuga.

Troll tegi 6 reisi päevas ja oli juba siis tasuta ühistransport – piletiraha reisijatelt ei küsitud. Mõningatel andmetel algas regulaarne liiklus – eelnev kulus häälestamisele ja katsetamisele – alles 1992. aasta 1. mail. Viimase sõidu tegi Solnetšenõ trollibuss teadaolevalt 1994. aasta 3. jaanuaril. Liini sulgemise põhjustas kolhoosi esimehe ametist lahkumine.