Elu ja armastus ja meri

Loo paralleelidest tänapäevaga ning enda kokkupuutest meresõiduga rääkis lavastaja Elar Vahter. Fotod: Kalev Lilleorg

Täna esietendub Rakvere Teatris lavaversioon August Gailiti romaanist „Karge meri“, romantilises helistikus saare- ja mereloost, mis nägi esmakordselt trükivalgust 1938. aastal.

Lauri Saaber,

Rakvere Teatri kirjandustoimetaja

Maailmast eraldatud kalurite ja hülgeküttide saarele viivad meid seekord lavastaja Elar Vahter ja dramatiseerija Sven Karja, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks. Rakvere trupi raudvara – Silja Miks, Madis Mäeorg, Peeter Rästas – kõrval mängivad veel hiljutised liitujad Laura Niils ja Tuuli Maarja Möller ning külalisena Hans Kristian Õis, kolm noort näitlejat, kellega publikul avaneb võimalus tutvust teha.

Nii Gailiti romaan kui ka vastne lavastus kujutavad väikese kogukonna elu nimetuks jäetud saarel keset Läänemerd. Inimsaatused joonistuvad välja igapäevases olelusvõitluses, mille karmid tingimused ükskõikne ja igavene meri armutult dikteerib. Ent füüsilise ellujäämisega võrreldes tuleb isegi pingsamalt heidelda selle nimel, et säilitada mingisugusedki unistused ja igatsused, mis muudaksid halastamatust keskkonnast tingitud ranguse talutavaks.

Gailiti lopsaka keelega romaanis tõusevad keskseks kaks armastuslugu: noore hülgeküti Eerik Lammi õhkamine Ameerikast saabunud pastori heitliku tütre Kelli Lundi järele ning veidi vanema Matt Ruhve abielu mandrilt kaasaks toodud Katrinaga. Mõlemad liinid peegeldavad tillukese saare suhet välisilmaga ning oma ja võõra vahelist piiri, mida väike koht püsimiseks justkui vajab, aga mida ei ole alati kerge tõmmata. Sama motiivi esindavad mitmed värvikad kõrvaltegelased, eeskätt pikalt maailmameredel viibinud laevnik Toora Jookus, kelles tärkab mõte kodusaarele ehk paikseks jääda.

Et Gailiti teos on eesti kirjanduse hinnatud klassika rohkem kui vaid kirjandusteadlaste silmis, näitavad portaalis Goodreads usinalt jagatud positiivsed kommentaarid tavalugejatelt. Pea üheksakümne aasta tagune romaan kõnetab endiselt – võimalik, et tänapäeval, kus kiired muutused on olnud kaua tõstetud väärtuseks iseeneses, mõjub köitvana teosest vastu vaatav ajatus, ent ka pealetungivate muutuste konflikt sellega romaani temaatikas.

Meremehest kujunes teatrimees

Just suhestumist materjaliga praeguse aja kaudu peab oluliseks Elar Vahter, kes seni olnud Rakveres tegev näitlejana, kuid kes nüüd esimest korda koduteatris lavastamist proovib. Küsimusele, kuidas paljuloetud teost, mis mitme põlvkonna jaoks kohustusliku koolikirjanduse nimistutest tuttav, jälle värskeks teha, vastab ta lihtsalt: „Meie elame ju täna.“

Ja jätkab: „Meie taust, kui me midagi loeme või tõlgendame, on ikkagi alati meie praegune elu. Kõige paremini oskame paratamatult vaadelda läbi tänase konteksti. Nii ka asju selle materjali juures, kas ja kuidas need meie kaasajas kõlavad, kas Gailiti kirjeldatud üldinimlik tundesfäär on alles samal kujul. Sealt kasvabki välja lavastuse raamistik.“

„Kargele merele“ isiklikku tõlgendust andma tundub Elar igatahes õige – ta on Saaremaa poiss, kelle elus meri mänginud rolli algusest peale ja võistelnud teatriga tähelepanu pärast. Gümnaasiumipäevil teatritegu nuusutanud, valis ta õpinguteks esmalt Eesti Mereakadeemia, mille lõpetas vahiohvitseri/tüürimehe kutsega. Järgnes kaks aastat laevatööd ja umbkaudu 60 000 läbitud meremiili, kuni üsna varsti tekkis mulje, et sel viisil ei täida etteantud mudel siiski tema vajadusi.

„See mõjus mahamüümisena,“ tunnistab ta. „Elu on mulle enamat kui vaid kindlaid marsruute mööda merd kündes raha kokku ajada.“

Kurssi aitas korrigeerida astumine Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kust 2019. aastal saadud näitleja ja lavastaja diplom tõi omakorda edasi juba Rakvere Teatrisse. Meremehest on kujunenud teatrimees, kes suvepuhkused veedab purjetades ja kel on nõnda õnnestunud seilata märksa kaugematesse paikadesse kui varem talle määratud liinidel.

Pinge väikese paiga ja välisilma vahel

Tänapäevaga haakub Elari hinnangul Gailiti loos – lisaks suhtekeerdude aegumatusele – selle pakutav koondportree, millel eestluse kohta öelda nii mõndagi. Kui autor tegi romaani tarvis uurimistööd Ruhnul, Saaremaal, Vilsandil, Abrukal, Pärnumaalgi, ehitades fiktiivse saare kultuuri ja kombestiku üles eri kantide tavadest, siis nüüdseks on lavastaja sõnul kogu Eesti natuke nagu saar maailma vetevoogude keskel.

Pinge sissetungiva välisilma ja väikese paiga enesesäilituse vahel on tänaseks liikunud globaalsele tasandile. Väljast tulijad kas õpetavad, kuidas peaks elama, või kannavad väikekohtadele üle romantilisi kujutlusi mujal kaotatud ehedusest, ei arvesta aga kohaliku vaatepunktiga tõeliselt. Samasse lahtrisse kuulub Elari sõnul linna ja maa hõõrdumine. Osalt, rõhutab ta, räägib „Karge meri“ väikese alalisest kaitsepositsioonist suuremate paikapanijate – linnade, riikide jne ees.

Kogukonna mõttemustreid edastab lavastuses nähtus nimega Kogukonna Kaja – saareelanikest koosnev, tegevust kommenteeriv „koor“. Rahva suhtumises ei puudu seos meie kaasaegse sotsiaalmeediaga, kus läbiarutamist leiab kõik, ilmateatest klatšini ja tagasi. Elar märgib, et „Kargest merest“ võib välja lugeda massimeedia varast tulekut, kuna raadio, mida saarlased algul vastustavad, hakkab pärale jõudes tähtsust korjama ning uudised mujalt tasapisi vallutama kohalike teadvust.

Seejuures on teise poolena olemas mujal leiduva elustandardi ihalemine – saarel peetakse häbiks mandrilt vajalikku hankimas käia, kuna see näitab saamatust, sadama rajamist vaenatakse, et võõraid eemal hoida, ning vara ja rikkuski on näiliselt põlu all, kuid salakesi ometi himustatud. Ja kui häda käes, osutub raadio ikkagi põlatud mandrilt abi kutsumise vahendiks.

Hemingway on kuulsaks kirjutanud moto, et ükski inimene pole saar, vaid tükike maismaast.

Küsisin lavastajalt, kuidas sellega tema meelest on. „Igapäevaselt,“ vastab ta, „on inimesed paraku rohkem saared ja meri see saart ümbritsev miski, mille võimuses me oleme. Meri on ka see, mis tõmbab piiri, kui inimesed liiale lähevad. Oleks inimene meri, oleks ta laialivalguv. Kui inimesed on saared, jääb mere näol, armastuse näol vähemalt ühenduse võimalus.“

Ühendust elu ja armastuse, maailma ja üksteisega asuvad Gailiti tegelased tema käe all taas otsima.

Hetk lavastuse proovis. Rakvere trupi raudvara kõrval astuvad üles kolm noort näitlejat.