Jussi Sorjanen lavastab Gorkit

sorjanen

Alates jaanuarist teeb Rakveres näidendiga „Põhjas“ proove noor soome lavastaja Jussi Sorjanen. Kolm ja pool nädalat enne 26. märtsi esietendust võtsime mehel nööbist kinni ja uurisime, mis proovisaalis toimub.

Tõnu Lilleorg

Jussi, mis teid inspireerib selle Maksim Gorki näidendi juures?

Gorki tekst on sünge, naljakas, vägivaldne, lärmakas ja vaikne. See on tulvil tugevaid kontraste, paeluvaid inimesi ja pinget. Näitemäng näitab minu meelest eriti lähedalt inimese üksinduse kogemust. Tegelased on ühel või teisel põhjusel jäänud toppama võõrastemajja (meie versioonis laevale) ning nad on kindlad, et see on vaid ajutine lahendus, kuni elu hakkab tõusujoones kulgema. Üldine õhustik on tõsine ja isegi sünge, kuid Gorkil õnnestub näidata inimesi koomilises ja kerges valguses ning vahest ajavad tegelased ka naerma. Näidendis puudub keskne suur lugu või tegevusliin, inimesi näidatakse peaaegu tardunud olukordade kaudu. Fookusesse tõusevad tegelaste sisemised ja välised pinged, mida esitatakse suurte kontrastide kaudu: lootus ja lootusetus, armastus ja viha, üksindus ja kogukondlikkus. Põhiline situatsioon on huvitav, leian selles nii isiklikumaid kui üldisemaid puutepunkte.

Tutvustustekstist teatri kodulehel saab aimu, et olete näidendit kaasajastanud. Kuidas?

Meie lavastuses ei viibi tegelased võõrastemajas, see on selge. Sündmused on asetatud mugavale heledale „laevale“, mille asukohta ei määratleta täpsemalt. Tähtsaim on, et laev on vabaduse, mugavuse ja võib öelda ka et põgenemise sümbol. Pardal on kõik põhimõtteliselt hästi, meeldiv muusika mängib ja materiaalses plaanis on kõik suhtkoht korras. Meie tegelased seilavad eespool mainitud kontrastidest kantud elumere lainetel. Nii on laev rohkem metafoor kui konkreetne tegevuspaik.

1900. aastate Venemaa oludes kujutatud tegelased elavad Gorkil praegushetkes. Mul ei olnud eesmärki kaasajastada näidendit kaasajastamise enda pärast. Kuid nii, nagu Gorki kirjutas oma aja inimestest, tuleb minu arvates ka meil rääkida praegusaja inimestest ja kasutada sel eesmärgil Gorki suurepäraselt kirjutatud materjali. Üks suur erinevus algse näidendiga on see, et oleme välja jätnud ligi pooled algsed tegelased. Lisaks olen kirjutanud juurde täiesti uut teksti. Gorki näidend moodustab siiski meie lavastuse selgroo.

Millised teemad on lavastuses peamise uurimise all?

Minu jaoks on peateemaks proovide käigus tõusnud asi, mida kutsun „kosmiliseks üksinduseks“. Üksindus emotsionaalses plaanis. Selle kogemisega samaaegselt suhtlevad inimesed üksteise ja maailmaga. Teised tähtsad teemad on tõde ja vale, lootus ja lootusetus, põgenemine. Ja lõpuks see, mille ees oleme kõik võrdsed: surm.

Kosmiline üksindus kõlab hästi, rääkige sellest lähemalt.

See on selline hingeline üksindus, spirituaalne on selle kohta palju öelda, näiteks sel pole midagi tegemist näiteks jumalaga. See on säärane üksiklus, kogemus tunda end totaalselt üksi, isegi kui olla samas mõne kaasinimesega koos.

Miks see teema on proovide käigus esile tõusnud?

Üksinduse teema on mind huvitanud ka mu varasemates töödes. Ma ütleks, et me elame väga individualistlikkus maailmas. Idee kogukonnast ja koosolemisest on mingis mõttes kaduma läinud, justkui inflatsioon on selle väärtust vähendanud. Me kuuleme, et sa pead ise hakkama saama ja et sa võid saada kõike, mida sa tahad. Selline on idee vabadusest tugeva individualistliku inimese jaoks. Selle mündi teisel poolel on üksindus. Mündi mõlemad pooled on osa samast asjast, kuid kaasajal on üksindustunne jäänud kogukondlikkuse kogemusest eemale. Märkan palju üksiklust ja piiranguid. Omavaheline suhtlemine sotsiaalmeedias n-ö üldistel teemadel käib küll pidevalt, kuid isiklikel teemadel mitte niivõrd. Ma ei tea, minu jaoks on see üks tahk praegusest ajavaimust.

Olite Rakveres hästi tuntud „Petroskoi” kaaslavastaja ja teksti autor. Milliseid sarnasusi ja erinevusi tooksite välja „Petroskoi” ja „Põhjas” vahel?

„Petroskoi“ sündis koostöös koreograaf-lavastaja Ari Nummisega. See oli loodud fragmentaarse teatrina, kus oli palju tantsu, live-muusikat, laule ja lugusid. Keskset lugu ja keskset tegelast ei olnud. „Põhjas“ on samas muidugi enam sõnateater. Kuigi ka seal pole suurt keskset lugu, on näitemängus tegelastel oma lood, mis algavad kusagil ja jõuavad kuhugi välja. Arvan samuti, et lavastuse „Põhjas“ esteetika on „Petroskoi“ omaga võrreldes „vaesem“ ja atmosfäär „maalähedasem“.

Mis puutub sarnasustesse, siis protsessi praeguses faasis on mul neid raske hinnata. Samas usun, et minu tegemistes on aina esil mõned ühised nimetajad ja teatriesteetika, näiteks see, et tahan oma lavastustes luua kaunis avatud suhte publikuga. Kuna näitemängu esitamine toimub alati olevikus, on minu jaoks üsna võimatu minna publiku ette teesklema, nagu arvaks näitlejad, et ruumis viibivad vaid näitemängu tegelased. Muidugi on seal ka publik, tehnika ja näitlejad tegelaskujude taga. Nii ütlen „Põhjas“ ja „Petroskoi“ ühiseks nimetajaks, et mõlemad pürgivad olema Teater suure algustähega ja kõige paremas mõttes.

Kuidas on läinud ühise kambavaimu loomine Rakvere näitlejatega?

Mulle meeldib töötada eesti näitlejatega. Nad on pädevad, vahetud, loomingulised ja kirglikud isiksused. Nad teevad oma tegelaskujudega palju tööd ning toovad proovidesse ideid ja mõtteid, mis viivad tervikut edasi. Meil on veel palju tegemist, kuid usun meie töörühma loomingulisesse jõudu.

Lavastaja Jussi Sorjanen Rakvere teatrimaja õue peal. Foto: Mari Rohtla