Kena vaikne kassikene

Samal ajal kui kõik lastega pered sel nädalal kinno käsilaste uut filmi vaatama lähevad, räägin mina hoopis õudusfilmist „Kena vaikne kohake: esimene päev“, mis esilinastus eelmisel nädalal.

Margit Adorf

Mitte, et „Mina, supervaras 4“ lugu halb oleks, vaid ma pole veel saanud oma lapsega minna õhtust seanssi vaatama, hommikused seansid tema magab maha ja ei ole nõus kinoelamuse nimel unest varem ärkama. Võin küll öelda, et treiler 10-aastasele väga meeldis ja meil on igal juhul plaanis ka see film ära vaadata ning ega käsilased ju sügavamat analüüsi või erireklaami vaja, tõmbavad publiku magnetina ligi.

„Kena vaikne kohakene“ on kolmas film samanimeliste filmide reas, seekord on üheks stsenaariumi autoriks ja režissööriks Michael Sarnoski. Tema ei ole varasemate filmide autoriks ja ette rutates võib öelda, et eelmiste filmide nägemine ei ole uue linaloo põhjal üldse oluline. Küll aga peab ütlema, et kui te olete varasemaid filme näinud ja soovite midagi sarnast saada, siis uus on kuidagi hoopis lahjem ning teistlaadsem. Rohkem indie-kino vaibiga, mitte klassikaline märul.

Esimest kahte vaikse kohakese filmi saab praegu laenutada näiteks Telia kaudu, Go3 filmikanalil. Esimene neist jõudis kinodesse 2018. aastal, režissööriks John Krasinski, kes tegi kohe sinna otsa ka teise osa, mida saime vaadata 2020. aastal. Esimeses kahes filmis on meie ees samad näitlejad, uues osas pole nendest kedagi ja lugu ise ei ole üldse mitte kuidagi seotud eelmiste linateostega. Peale selle, et ootamatult hakkab taevast alla sadama mingeid hiiglaslikke elukaid, kes ründavad kõike, mis häält teeb. Nende peamiseks maiuspalaks on muidugi hirmust kiljuvad inimesed. Kui inimene on vait, siis ei ründa elukas teda ka siis, kui on temast vaid mõne sentimeetri kaugusel. Kõiki kolme filmi ühendabki vaid see, et ellujäämiseks peab olema hästi tasa.

Uue filmi peategelaseks on mustanahaline noor naine Samira (Lupita Nyong’o), kes põeb mingit vähki, mis on juba nii kaugele arenenud, et tal pole enam palju elupäevi alles jäänud. Samira veedab oma viimseid päevi raviasutuses, mida ta vihkab, ta on tõre oma abistaja Reubeni (Alex Wolff) vastu ja ainus elusolend, kellest ta hoolib, on tema kass Frodo. Samira nõustub Reubeni palvel minema linna teatrietendust vaatama, tingimusel, et tagasiteel nad ostavad pitsat. Etenduse ajal aga hakkab õues pihta apokalüptiline elukasadu ja kenast väljasõidust saab painav õudus. Samira, kes on varem ihanud vaid surra, püsib nüüd vakka kui sukk ja teeb kõik selleks, et elus püsida. Miks? Kas ta seda isegi teab.

Muide, kassi rolli teeb siin filmis kaks kassi, Nico ja Schnitzel. Kass on oluliseks tegelaseks filmi läbivalt, algusest lõpuni ja eks kahte kassi kasutatigi seetõttu, et ainult ühe looma jaoks oleks nii suur roll muutunud liiga koormavaks väntsutamiseks. Mulle ei meenu ühtegi teist märulit, kus kassil oleks kinolinal nii mahukas osa täita. Kasse on ulmefilmides varem nähtud küll, kuid väiksemates rollides.

Igal juhul ilmub üleujutatud metroo vetevoogudest välja britt Eric (Joseph Quinn), kes näeb kassi ja hakkab loomale järgnema. Frodo juhatab Ericu Samira juurde, kes ei ole uuest kaaslasest sugugi vaimustatud ja püüab meest eemale peletada, kuid neist saab siiski ellujäämistandem. Üks abistab teist, koos loetakse luuletusi ja jagatakse mitmeid emotsionaalseid hetki, kuni finaalini, kus Samira aitab Ericul jõuda päästeparveni.

Filmi kõige suuremaks nõrkuseks on, et me ei saa sellest loost teada mitte midagi uut, see ei arene mitte kuskile. Lisaks olid mõlemad tegelased minu jaoks ebameeldivad, kuigi eks neil oli kummalgi oma sisemine võitlus pidada, aga üks neist oli liiga tõre ja teine liiga hädine. Kumbki ei pugenud kuidagi eriliselt hinge, nende taustalugudest jäi puudu, kuigi autor väga pingutas, et välja tuleks pisarakiskuja. Minult ta silmavett välja ei pressinud, pigem sai kõvasti haigutatud. Filmi päästis kass, kes oli kõige normaalsem tegelane.

Elukatega seoses oli küll pingelisi momente, kassi-hiire mängu, ehmatusehetki, kuid mina ei tajunud seda, et tegelaste vahel ekraanil olnuks mingi tohutu keemia või sünergia. Pigem oleksin soovinud näha siiski varasemate lugudega haakuvat filmi, tahtnuks arengut selles loos, vastust küsimusele, miks või kuskohast need elukad järsku alla pudenema hakkasid. Ja kindlasti oleks soovinud vihjet sellele, kas on lootust nähe üht korralikku kosmosemärulit, kus minnakse emalaeva hävitama, tulnukaid mõistma või mida iganes sellist, mis lugu kuidagi edasi viiks. Paraku mõjus linalugu esimesest päevast mõttetu paigaltammumisena ja ma pigem ei soovita seda filmi vaadata. Pitsaisu võttis küll tükiks ajaks ära, kuna sellest soigumine oli nii tüütu.