Keskaja inimese argiellu kuulusid loomad ja pudulojused

Pilt on illustreeriv. Foto: pixabay.com

Läinud nädala laupäeval kogunes kenake hulk ajaloohuvilisi Rakvere linnakodaniku majamuuseumisse Pikale tänavale, et kuulata Tallinna Ülikooli ajaloodoktori Inna Põltsam-Jürjo loengut teemal „Loomad metsas, laudas ja toidulaual. Liha keskaja argi- ja pidupäeva menüüs“.

Ülle Kask

„Elu keskaegses linnuses, linnas või külas oli tihedalt seotud loomadega, kes elasid ja liikusid inimeste kaaslastena vabalt avalikus ruumis ringi,“ kõneles ajaloodoktor Inna Põltsam-Jürjo, kes oma uurimustöödes toetub kirjalikes allikates avaldatud andmetele ja keskaegsetele illustratsioonidele.

„Aadli identiteedi juurde kuulusid hobune ja koer. Hobuse kui peamise transpordivahendiga reisiti ringi. Liivimaa maa- ja lääni õigus sedastab, et aadlik on õigusvõimeline, kui ta hobuse selga suudab istuda ja ratsutada. Kui ta seda enam ei suutnud, siis ta enam ei olnud võimeline otsustama oma maa ja vara üle,“ rääkis Põltsam-Jürjo.

Olenevalt sellest, missugusesse sotsiaalsesse kihti kuuluti või kui jõukal järjel oldi, elasid koduloomad keskajal koos inimestega nende privaatses ruumis. Näiteks talveks võeti mõned väiksemad pudulojused-sead ja lambad koguni enda juurde kambrisse.

Kuidas keskajal loomi peeti, millised olid laudad, mis ei pruukinud olla väga kapitaalsed, selle kohta ajaloolase sõnul palju informatsiooni pole. Teatavasti elasid aga loomad väljas lumest lumeni, mis erineb tänapäeva suurtootmisest, kus loomad praktiliselt laudast üldse välja ei pääse.

„Lumest lumeni väljas elamine kujundas ka loomade füüsist,“ kõneles professor, lisades, et loomad olid tollal harjunud rasketes ilmastikutingimustes toidupoolist otsima. Ületalve pidamise tingimused olid küllaltki kasinad ja loomade toidulaud kesine. Nad olid üsna nõrkenud, kui kevadel karjamaale pääsesid. 17. sajandi allikatest ilmneb, kuidas haigeid loomi väga pikalt elusatena peeti. Isegi murtud jalaga loomi üritati elus hoida.

„Loomade ravitsemise eest kanti küll hoolt,“ lausus professor, „kuid iseasi, kui tulemuslik see ravi oli. Hädatapp polnud esimene võimalus loomade piinade lõpetamiseks, rääkimata sellest, et loomad elasid või neid peeti väga vanaks. Näiteks mõisa karjades küündis lehmade vanus 15–16 aastani. Ka sigu, lambaid ja kitsi kasvatati vanemaks kui tänapäeval kombeks.“

Loomne tooraine oli keskajal äärmiselt tähtis tooraine. Põltsam-Jürjo arvates ontähelepanuväärne, kuidas terve loom ära kasutati: härgadega tehti põllutööd, kuid neilt saadi ka nahka; lehmadelt piima ja nahka; lammastelt villa ja liha.

„Kuigi siga peeti tollal ainult lihaloomana, siis oli tal ka teine funktsioon, sest siga on ju ka majapidamises jäätmetekäitleja,“ sõnas ajaloolane. „Linnasigade uuringud näitavad, et sead sõid inimeste toidujäätmeid,“ lisas ta.

Loomade liha ja nahk kasutati viimseni ära. Ka luud ja kondid, millest valmistati erinevaid tarbeesemeid. 17. sajandist pärinevad allikad mõisa arvepidamisest viitavad, et kuigi viletsatest lehmadest polnud midagi järgi jäänud, kasutati rasva valgustuseks ja rasvaküünalde tegemiseks.

Keskaja inimene tarvitas toiduks ka metsloomade – kitsede, sigade ja jäneste liha. Ajaloolane tõstis esile fakti, et näiteks paastuajal, mil kirik keelas liha söömise, lubati süüa kopra saba, kuna tolleaegne teadus tõlgendas, et kopra saba ei ole loomne toit, vaid hoopis kala.

„Põdra kohta on kirjalikes andmetes ja allikates huvitaval kombel väga vähe teavet,“ sedastas Põltsam-Jürjo. „Ka pole ma praktiliselt kohanud sellist asja, et karuliha oleks pidusöömingutel pakutud. Aga üksikud arheoloogiaallikad näitavad, et karuliha söödi. Muuhulgas kirjeldabAugust Wilhelm Hupel (Saksa päritolu Eestis elanud pastor, kodu-uurija ja literaat, eluaastad 1737–1819 – toim) 18. sajandil siinset floorat ja faunat, tuues esile, et mõned inimesed põlgavad karuliha, kuid väga paljud armastavad seda,“ rääkis ajaloolane.

Ta jätkas, et ka metslinnud olid vägagi armastatud road pidulaual. Suured linnud – luiged ja sookured uhkeldasid eliidi pidusöömingutel lauakaunistustena. Laanepüüd, põldpüüd, tedred ja metsised rikastasid toidulauda. „Parte aga kirjalikes allikates praktiliselt ei kohta,“ ütles professor. „Kuid Dionysius Fabricius (17. saj vaimulik, kroonik, Viljandi linnakiriku pastor – toim) mainib, et keskajal söödi palju ka pardiliha,“ lisas Põltsam-Jürjo.

Teatavasti kehtisid keskajal erinevad õigused – linna-, talurahva-ja lääniõigused vastavalt sellele, millisest seisusest inimesed riiklikus moodustises elasid. Lääni- ja maaõiguses märgiti ka metsloomi – suurulukid, (taltsutatud) hundid, rebased, metssead, taltsutatud linnud, jahipistrikud. Arvestati seda, kui oluline oli aadlikele jahipidamine, mis muutus keskajal nende privileegiks.

Keskaja õiguse järgi, aga ka inimeste hoiakute või suhtluse järgi võrdsustati loomi asjadega. Kasutati isegi sellist määratlust, et loomad on asjad, tuimad asjad, samuti vara, elusvara. Kes kahjustab looma, see kahjustab kellegi vara. Kui aga kellegi loom – koer või mistahes elajas kedagi kahjustab või vigastab, siis selle looma omanik ei kanna vastutust, kui ta just ise ei ole ässitanud või kuidagi sundinud seda looma kahju tegema.

„See ei ole hea võrdlus, aga kui kapp kukub kellelegi pähe, siis ei ole kapi omanik selles süüdi, kui keegi teine sinna kapi vastu läheb,“ heitis professor nalja tolleaegsete seaduste üle, lisades, et mõtlema paneb just vastutuse puudumine teatud oludes oma looma tegevuse pärast. Tundub ka imelik, et tollal peeti kombeks pahateinud looma loovutamist sellele, keda ta ründas või vigastas.

Kirjalikke allikaid, mis keskajal loomade kohaseid õigusi puudutavad, on professor Põltsam-Jürjo sõnul vähe. „Aga näiteks kui hobune oli kõige väärtuslikum loom linnakeskkonnas ja kõige olulisem transpordivahend, siis hobusevargus tähendas surmanuhtlust.

Järgneb loengu teine osa.