Klaustrofoobiline agoonia
Sel laupäeval Rakvere teatrikinno jõudev sukeldumisdraama „Oht sügavuses“ on vaadatav, kuid pigem keskpärane hirmupõnevik.
Margit Adorf
Filmi režissöör Maximilian Erlenwein on saksa päritolu filmitegija, linateos ise on inglise keeles. Filmi staarideks on Louisa Krause May rollis ja Sophie Lowe Drew osas. Lisaks neile on episoodilised osad mälupiltides õdede noorematel kehastajatel ja sõnatu rolliga isal, kuid põhiliselt hargneb tragöödia siiski kahe õe vahel, kes on aastatega teineteisest võõrandunud. May on karmikoeline karastunud elus hakkamasaaja, Drew aga õrnakesem ja haavatavam.
Kahtlemata on väga raske teha haaravat filmi, milles on vaid kaks näitlejat ning piiratud tegevustik vee all. Erlenweini kiituseks tuleb öelda, et kuigi ta pole saavutanud mingit ahhetamapanevat tulemust, siis korralikult pinevust krutib film siiski ja õdede omavahelised suhted ning minevik rulluvad lahti talutavas tempos. Kuigi kohati mõjuvad painajalikud mälestuskillud või kordused pisut punnitatuna, aga selline arvamus võib tuleneda vaid minu rikutusest, et olen varem näinud juba liiga palju sarnaseid filme. Kui teie ei ole niisugust kraami varem vaadanud, siis võib soovitada küll (juhul kui te ei karda kitsaid kinniseid kohti). Ilmselt nõrganärvilistele võib film mõjuda liigagi lämmatavalt.
May ja Drew on sõitmas oma iga-aastasele sukeldumisretkele, mida Drew on elus hoidnud hoolimata sellest, et nad on õega teineteisest kaugenenud ja eriti sageli kontakti ei võtagi. Juba enne sügavusse sukeldumist saab selgeks, et nad on lapsepõlves olnud väga lähedased, kuid enam üldse mitte. Samas nad ka ei vihka teineteist, vaid on lihtsalt kaks teineteisest eemale jäänud sugulast. Niisugust pinget õhus ei taju, et oleks alust kahtlustada, kas teine võiks teise sihilikult merepõhja jätta või isegi selle peale korraks mõtlema jääda. Mõlemad on kogenud sukeldujad, May mõnevõrra rohkem, kuid Drewgi pole mingi algaja.
Hätta satub kogenum May, kes jääb jalgapidi veealusesse varingusse kinni ja Drew peab ületama oma sisemised hirmud ning üles näitama sitkust, kiiret mõtlemist, probleemilahendust ülipingelises olukorras. Ta peab oma õe juurde vetesügavusse sukelduma mitmel korral ja mingit kõrvalist abi kuskilt loota pole. Ka maa peal tabab õdesid mitmesugune ebaõnn, küll ei saa autovõtmeid kätte ning pakiruum ei avane, muidugi hakkab ka hapnikuballooni voolik lekkima ja üks balloon vajub sootuks põhja. Õnneks siiski ei ole May jalg eluohtlikult viga saanud.
Vee all kinni olles meenuvad Mayle erinevad lapsepõlvemälestused – karm isa, kes õdesid küsitavate meetoditega treenis; segased tunded oma õe suhtes, keda ta küll armastab, kuid samas ka mitte, sest viimane oli n-ö pere printsess. Vee all kangastuvad mõtted on segatud May enda hinnangute ja muutuvate emotsioonidega. See tunnete virrvarr ja heitlikud õdedevahelised suhted on päris hästi lahendatud, siit areneb välja üsna keerukas peresuhete pundar, kus õnnelikud lapsepõlvemälestused annavad ruumi süngematele vihjetele ja vaatajale jääb lõplik võimalus otsustada, kuidas asjalood siis tegelikult olid.
Muidugi näeb filmis meeleheidet ja tekib ka selline tunne, et kõik on täiesti lootusetu, May jääbki merepõhja surema ja ega end kaldale võidelnud Drewgi suure elulootusega pole, kuna suurest sügavusest kiiresti veepinnale tõusmine pole just kuigi mõistlik ega tervislik tegevus. Üsna filmi viimaste minutiteni ei ole selge, kas nad ikka pääsevad, või kui pääsevadki, siis missuguse hinnaga.
Kes tahab näha sarnast linateost, aga veidike veel pinevamat, sellele soovitaksin üles otsida Belgia-Norra-Rootsi koostööfilm „Breaking Surface“ („Murdes pinnale“, 2020). Seda saab vaadata näiteks Viasat Kino Action kanalilt, kellel on Telia teenus. Film läheb tellimiskavast maha juba järgmisel nädalal. Selles linaloos sukelduvad kaks õde Norra fjordides jäisesse vette. See on film, mille kohta ka sukeldujad on kommenteerinud, et väga tõetruu. Nii et kui olete mõlemat filmi vaadanud, siis vast oskate juba ise hinnata, kumb on teile rohkem meeltmööda…
