Melanhoolne, poeetiline, romantiline

Mulle on alati jäänud täiesti arusaamatuks see, miks peetakse Frances Hodgson Burnetti romaani „Salaaed“ lasteraamatuks. Juba lapsena olin sügavalt veendunud, et see on täiskasvanute raamat.

Margit Adorf

Ka selle romaani järgi valminud värske film pole sugugi mitte lastefilm. Mööndustega võiks öelda, et see meeldiks ehk hilisteismelistele romantilise meelelaadiga tütarlastele, nii et noortefilmina saaks seda uba serveerida, aga palun säästke sellest oma lapsi.

Miskipärast, minu jaoks müstika miks, peetakse seda aga looks lastele. Miks ma sellega ei nõustu? Esiteks on see lugu päris morbiidne, muinasjutulisest aiast hoolimata. Teiseks on sündmustik väga aeglane. Kolmandaks kõnetab see lugu palju sügavamalt neid inimesi, kellel on enda lapsepõlv juba seljataga. Seega, täielik täiskasvanute kraam.

Eesti keeles on seda esmakordselt 1911. aastal ilmunud romaani avaldatud korduvalt, viimati tuli uus raamat välja 2019. aastal ja kes pole lugenud, see võib raamatukogust laenata või poest osta. Soovitan just seda kõige värskemat versiooni, Tänapäeva kirjastuse poolt väljaantut, sest selle sees on avaldatud ka originaalsed, 1911. aastal esmakordselt ilmunud illustratsioonid ja see ei näe ebakohaselt titekas välja.

Kes pole romaani lugenud, sellele lühidalt sisust: Indias jääb orvuks 10-aastane tüdruk, kes polegi õigupoolest üldse armastust tundnud, sest tema ema oli terve tüdruku teadliku elu depressiivne ja ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Surm saabub koolera läbi, ema ja isa surevad pea korraga.

Nüüd saadetakse tüdruk Inglismaale, kus elab tema onu, kes on samuti depressiivne, tõre alkohoolik. Hiigelsuur maja, kus onu elab, tundub kui sünguse kehastus. Tüdruku jaoks on sinna sattumine suureks hingeliseks traumaks. Õnneks on seal majas aga ootamas seiklus, mis sulatab kalgistunud südameid.

Tüdruk leiab lukku keeratud aia, kus kõik tundub superimeline. Lool on õnnelik lõpp.

Nüüd filmist. Esiteks on sea märkimisväärselt imeline kunstniku ja kostüümikunstniku töö. Sõnalist teksti väga massiivselt ei olegi, suure osa teeb ära visuaalne pool. Kõike seda, mis sõnades otse väljendamata jääb, annab edasi visuaalne pool. Isegi kostüümid (Michele Clapton) ärkavad ellu. Filmis on kasutatud ka animatsiooni, kuid see ei lähe lapsikuks, kõik on väga peenetundeline.

Loss, mis väljastpoolt paistab kõle ja mahajäetud, on seestpoolt vägagi kaunis. Seal on hingematvalt kauneid seinamaalinguid, mis küll kõik kerge tolmukorra all ja luitunud. Samasugused on ka majas elavad inimesed, kunagi säranud, kuid nüüd kuhtunud. Seda kõike hakkab tüdruku saabumine murendama ja ka tema ise muutub kõige selle keskel.

Filmi muusikat (Dario Marianelli) ma eriti ei kiidaks, see on tavaline taustatapeet. Ainsa muusikalise pärlina võib esile tuua linateos lõputiitrite ajal mängivat filmiga samanimelist tunnuslaulu Aurora esituses. Aurora on norra laulja, kindlasti tasub välja otsida ja rohkemgi kuulata, kui filmi lugu meeldib.

Linateos nõuab aga kannatlikku meelt. See on aeglane, peab tõsiselt süvenedes vaatama ja tuleb kaasa mõelda. See ei ole mingi tilulilu ninnunännu laste seiklusfilm. Pigem on tegu art deco stiilis melanhoolse poeetilise mõtisklusega.

Minu vaimusilmas ongi „Salaaed“ kirjandusteosena olnud täpselt niisugune nagu nüüd see film, mille tõi linale režissöör Marc Munden. Peen, nukrameelne, pigem igavapoolne, aga kaunis.

Filmiversioone on romaanist ka kümneid erinevaid, seni ei ole mulle nendest ükski eriti istunud. Praegune ongi tõesti selline „nagu peab“. Ehk siis mitte lastele mõeldud jutustus.

Kui soovite saada kunstilist elamust, siis proovige järele, sest seda see on – täiskasvanutele mõeldud muinaslugu. Lapsed jätke seekord koju.

Peaosalist kehastab Dixie Egerickx. Foto: pressimaterjalid