Kuidas minust sai nelja miljoni võlgnik

tyhjadpih_VEEBI

Mõni aeg tagasi sai Kuulutaja toimetus alljärgneva kirja. Jutt on laenust, intressidest ja muust sellisest, kuid tegemist ei ole tüüpilise SMS-laenu võlgnikuga, vaid teema on laiem ja jutuks olevad numbrid, olgem ausad, hämmastavad. Kirja autor ja tema kontaktid on toimetusele teada.

 

Olen teie lehe lugeja juba mitu aastat. Kuna Kuulutajas ilmub tihti ja rubriik „Jurist annab nõu“, siis mõtlesin Teile ka enda probleemist kirjutada. Võib-olla oskab teie jurist ka minule nõu anda.

Elasin noorena üsna kiiret ja vihast elu, kus tegin aeg-ajalt ikka väga rumalaid otsuseid ja tegusid. 1998. aastal sõlmisin ma tagantjärele vaadates üsna rumala laenulepingu 100 000 krooni laenamiseks üheks aastaks. Leping oli sõlmitud eraisikuga ja kinnitatud notari juures. Sellel hetkel olin kindel, et suudan laenu kiiresti tagasi maksta, ning ei tundnud suurt muret intressi pärast. Kahjuks tulid minu ellu järgneva aasta jooksul suured muutused ja ma ei suutnud laenu õigeaegselt tasuda. Kadus ka kontakt võlausaldajaga.

100 tuhandest sai 3,5 miljonit

Vanuse lisandudes sain ka targemaks ning 2008. aastal olin juba üsna pikalt elanud täiesti tavalist ja normaalset elu. Mul oli pere, hea palgaga töökoht ja üürikorter Tallinna kesklinnas. Sain lubada endale mõistlikke liisinguid, sest tarvis oli arvuteid, telefoni ja muud vajalikku tehnikat.

Siis jõudis aga tööandjale kohtutäiturilt teavitus minu palga arestimise kohta. Ennatlikult ütlen, et osaliselt oli see minu viga, sest polnud reageerinud minu eelmisse elukohta saabunud kirjadele. Rahasumma selles nõudes lõi mul jalad pehmeks. 2008. aastal esitati peaaegu 10 aasta taguse laenulepingu alusel kohtutäiturile minu vaste nõue 3,5 miljonile kroonile. Kohtutäitur lisas sellele kohe ümbes 300 tuhat krooni kohtutäituri tasuna.

Arestitud palga tõttu kaotasin elu- ja töökoha, samuti jäid maksmata liisingud ja paar väikelaenu. Võlanõude ebanormaalsuse tühistamine kohtus nõudis sel hetkel riigilõivu tasumist, mis ulatus 100 tuhandeni pluss advokaadikulud. Võit olnuks kahe võlaõigusseadusega tegeleva advokaadi hinnangul kindel – probleemiks oli raha leidmine. Mul ei olnud isegi elamisraha.

Füüsilise isiku pankrot takerdus Rakvere kohtus. Kõik laabus hetkeni, mil nõuti asjade edasiminekuks vajalikku 32 tuhande krooni suurust kohtudeposiiti. Eriti iroonilisena tundus vastus mu väitele, et olen töötu ja niigi rahalistes raskustes: “Võtke siis laenu!” Ma ei suutnud siis muidugi suud kinni hoida ja küsisin vastu, kas pole see kohtuniku poolt mitte natuke idiootlik soovitus inimesele, kes ongi kohtus laenude pärast.

Nõuded minu vastu on praegu vist nelja kohtutäituri ja mõne inkassofirma käes – peale kuut aastat ma tõesti ei viitsi enam arvestust pidada mingite paarisajaeuroste nõuete kohta, kui mu pangaarve kolmesaja tuhande euro suurust numbrit “ilustab” suur ja rasvane miinusmärk.

Suurest võlakoormast hoolimata olen oma eluga edasi läinud. Mul on olnud mõned head ja kõrgepalgalised töökohad, ent kohtutäiturite soovimatus kokkulepeteks on teinud kõrgepalgalised ka lühiajalisteks.

Ma ei pannud pead liiva alla

Enne kahele viimasele töökohale asumist olen saatnud kirjad kõikidele oma kohtutäituritele. Mõlemal juhul pakkusin igale kohtutäiturile kindlat, võrdset summat oma tulevasest palgast tingimusel, et mu palka ei arestita. Kaks kohtutäiturit – Rakvere omad, kelle käes on üle 90 protsendi nõuete kogusummast – olid minu ettepanekuga nõus, teised kaks mitte.

Tulemus? Ei, nad ei saanud minult raha. Hetkel, kui maksulaekumiste tõttu mõne kuu pärast minu töökoht avastati ja palga arestimise nõue tööandjale saadeti, lahkusin mina töölt. Mõlemal juhul oleks ma arestitud palgaga töölkäimisele pidanud peale maksma. Kohtutäiturite ja nende kaudu ka laenude andjateni ei jõudnud selle paindumatuse pärast ühtegi senti.

Kindlasti ei mõtle kõik nii nagu mina. Paljud väikeste summadega võlgnikud kannatavad areste, kuni võlad kaetud, kuid suuremad võlglased hakkavad kindlasti otsima võimalusi, kuidas sellisest kompromissitust suhtumisest mööda hiilida. Ümbrikupalk? Kindlasti on see üks võimalustest, ent hoolimata oma kirjust minevikust ei ole ma sellist asja kunagi kasutanud. Elu on sellest küll komplitseeritum, kuid kuus aastat annab aega leppida, mõelda, analüüsida. Kõigest saab üle, kui piisavalt tahta.

Nüüd, paar nädalat tagasi saabus minu postkasti kiri ühelt inkassofirmalt järjekordse nõudega. Kuigi olen selliste kirjadega harjunud, oli seekordses kirjas huvitav hoiatus või ähvardus. Ma ei teagi, kuidas ma seda võtma peaksin.

„Seoses Teie kohustusega ***** OÜ ees oleme üritanud Teiega kokkulepet saavutada, aga kahjuks tulutult.

Teie kohustus 26.08.2014 seisuga on 636.11 eurot.

Palun tasuge oma võlgnevus viivitamatult ***** OÜ arvele viitenumbriga ***** või meie kodulehel, sest vastasel juhul oleme sunnitud pöörduma Teie tööandja, sugulaste ja/või tuttavate poole.“

Hoolimata sellest, et olen püüdnud saavutada võlgade väljanõudjatega kokkuleppeid, on kõik need kokkulepped takerdunud osa väljanõudjate kompromissitusse ning ma ei pea ennast 100 protsenti süüdlaseks, et mul need väikesed võlad veel kaelas on. Heaks näiteks on siinkohal ka inkassofirma, kellele saatsin ähvarduse saanuna kohe ka vastuse ja päringu võlanõude päritolu ja suuruse kohta. Kahe nädalaga ei ole nad mulle veel vastanud.

Mida teha edasi?

Minu küsimus juristile olekski siinkohal selline:

Kas inkassofirmal (või mõnel teisel võlgade väljanõudjal) on üldse õigust mind hoiatada (ähvardada?) minu sugulaste ja tuttavate poole pöördumisega?

Minu sugulased ja eriti veel tuttavad ei olegi kuidagi seotud või vastutavad minu tegude eest. Eriti naljakas on siinkohal muidugi tõsiasi, et mind kokkulepetest kõrvalehoidmises süüdistav inkassofirma ei suuda ise minu päringutele vastata.

Loodan, et pikk sissejuhatus oli arusaadav, kuid pidasin seda vajalikuks, et selgitada enda olukorda ja suhtumist nimetatud hoiatuskirjas väljatoodud minupoolsele „soovimatusele“ kokkuleppeid sõlmida.

Võimaliku vastuse eest ette tänades

Raido

———

Vandeadvokaadi Liane Raave kommentaari saate lugeda järgmiselt linglit: http://www.kuulutaja.ee/vandeadvokaat-liane-raave-volg-ei-ole-siiski-voora-oma/