Luuleõhtul loeti Sándor Petőfi värsse

Lääne-Virumaa keskraamatukogus toimus 19. septembril luuleõhtu. Koos publikuga kanti ette Ungari kirjanduse suurkuju Sándor Petőfi loomingut. Õhtut juhtisid keeleteadlane Piret Norvik ja Tartu ülikooli Narva kolledži ungarlasest eesti keele lektor Szilárd Tóth.

Ülle Kask

Rakvere raamatukogu neljanda korruse saali sisenedes tervitasid publikut lahked korraldajad, kes pakkusid baaripukke meenutavatelt laudadelt Ungari veini ja jagasid kingituseks väikeseid luuleraamatuid.

„Tänase kohtumise teemaks on Ungari kirjandus ja kitsamalt Sándor Petőfi,“ lausus Szilárd Tóth. „Petőfi on kõige suurem Ungari luuletaja, kelle sünnist möödus tänavu 200 aastat. Petőfi juubeliaastat tähistatakse erineval moel mitmetes riikides ja linnades. Need raamatukesed, mida te käes hoiate, on just ilmunud Sándor Petőfi suure juubeli puhul.“

Keeleteadlane Piret Norvik rääkis, et Petőfit tõlgiti saksa keelde juba tema eluajal ja aastal 1846 ilmus esimene kogumik. Eestisse jõudis Petőfi 145 aastat tagasi, aastal 1878 Eesti Postimehe kalendris. Esimese tõlke tegi Harry Jannsen, Lydia Koidula vend.

Piret Norvik luges ette luuletuse „Laulik“, milles on järgmised värsid:

„Nagu lillelaas

Lauliku süda!

Kummardab ilu lätte,

Loob, koob,

Ilmutab õisi, Õnnistab tõisi

Kuni tal enesel

Valusad, õelad

Okkanõelad

Viimati jäävad kätte“.

Norvik märkis, et seda luuletust ei olnud kerge üles leida. Kui keeleteadlane valmistus 30 aastat tagasi Petőfi sünnilinnas Kiskőrös toimuvaks rahvusvaheliseks konverentsiks, leidis ta luuletuse arhiivist üles. Väljaprinditud lehte publiku hulgas ringi käima lastes juhtis Norvik tähelepanu tõigale, et sinna on kirjutatud ungri keeles, mitte ungari keeles. Ja lisatud nimetähed H. J., mille põhjal võib järeldada, et tõlkija on Harry Jannsen, aga surmkindlalt seda väita ei saa.

Et kuulda, kuidas luuletus ungari keeles kõlab, luges temperamentne madjar Szilárd Toth selle oma emakeeles ette ja esitas publikule küsimuse, kas ungari ja eesti keel on ikka sugulaskeeled. Mitmelt poolt kõlas kindel jah ning Piret Norvik lisas, et kahtlemata nii see on.

Norvik tutvustas ka luuletust „Sadab“, mille tõlkis Matthias Johann Eisen 1884. aastal. Ja selgitas, et kui tänapäeval öeldakse, et vihma sajab, siis tollal aga, et sadab, kuna eesti keel oli alles kujunemas ja otsimas väljendusvahendeid. Seejärel luges Norvik ette kaunilt ja arhailiselt kõlava „Sadab“, mille originaalpealkiri on „Esik, esik, esik“:

„Vaat, sadab, sadab, sadab,

Sadab nii sagedalt,

Sadab mu huultele õrnalt

Mususid magusalt. Ja sadu udu kaudu

Tuldagi sähvatab;

Välkusid sinisist silmist

Välja sul välgahtab. Ja kõue mürinatki

Ähvardes märgata: Torinal tuleb su ema,- Pakku nüüd putkata“.

Tublid deklameerijad alustasid Norviku ja Tóthi poolt väljavalitud luuletuste lugemist pealkirjast. Nii mõnigi proovis ka sulgudesse kirjutatud ungarikeelset originaali lugeda, kuid keelt tundmata see eriti ei õnnestunud. Tänu Tóthile jäi kõlama õige, ungarikeelne hääldus.

Sándor Petőfi 200. sünniaastapäeva puhuks välja antud luuleraamatust lugesid n-ö vabatahtlikud etlejad nii Matthias Johann Eiseni, Mihkel Veske, Gustav Suitsu, Karl Eduard Söödi kui ka Juhan Liivi tõlgitud luuletusi.

Üllatav fakt oligi see, et ka Juhan Liiv on Petőfit tõlkinud. Luuletus „Hobuvaras“ kõlab vägagi liivilikult:

„Kui udu sulge

Torm lennutab,

Nii kiirelt julge

Poiss ratsutab…“

Szilárd Tóth ütles, et kui esialgu olid paljud tõlked mugandused saksa keelest, siis keeleteadlane ja luuletaja Mihkel Veske, kes töötas 19. sajandi lõpukümnenditel Tartu ülikoolis lektorina, tõlkis Petőfit esimesena vahetult ungari keelest eesti keelde.

Mihkel Veske tõlgitud „Kaugelt reisilt“ on Tóthi sõnul tähelepanuväärne veel seetõttu, et Veske luuletas Petőfi luuletuse viimasele salmile lõppsõnad „mõlemad me nutsime“ ise juurde:

„Vaevalt tõtanud ma tuppa,

Lendab vastu emake: Sõnata ta kaelas olin

Nagu oksal õunake

Mõlemad me nutsime”.

Sándor Petőfi luuleraamatusse „Nagu lind, kes paigast teise tõttab“ on koondatud kronoloogilises järjekorras 13 Eesti luuletaja-tõlkija tõlked Sándor Petőfist. Alates Harry Jannsenist ja lõpetades Kauksi Üllega, kes on tõlkinud Petőfit võro keelde.

Petőfi muinasjutuline poeem „Sangar János“ on Szilárd Tothi sõnul aga üks ungari kirjanduse tuntuim teos, mis tegi Petöfi juba tema eluajal suureks ja temast sai sõna otseses mõttes tolleaegne staar. Luuletaja kirjutas „Sangar Jánosi“ 1844. aastal, mis juba järgmisel aastal trükisõnas ilmus. Eesti keelde tõlkis selle Ellen Niit aastal 1973. Lugu algab sellega, kuidas noormees karjatab lambaid, läheduses peseb tüdruk jõe ääres pesu. Noored armuvad, suudlevad. Lambad aga jooksevad samal ajal laiali. Toth luges esimese salmi ungari keeles ette. Publiku hulgast valitud János, tütarlaps Iluska ja luuletaja etlesid eesti keeles. Meeleolukas esitus pälvis publiku heatahtliku aplausi.

Kordaläinud luuleõhtule panid õla alla Lääne-Virumaa keskraamatukogu, Rakvere kultuurikeskus ja Ferenc Liszti instituut – Ungari kultuuri keskus.

Sándor Petőfi eluaastad 1823–1849 pole tänaseni päris täpselt teada. Vaieldakse selle üle, kas ta sündis 1822. aasta lõpus või 1823. aasta alguses. Veelgi põnevam lugu on Petőfi surm või täpsemalt tema jäljetult kadumine. Kindel on fakt, et luuletaja jäi kaduma 1849. aastal, mil Vene keisririigi sõjavägi tuli Austria Habsburgidele appi maha suruma 1848. aasta Ungari rahva ülestõusu ja sellele järgnenud vabadussõda. Üldtunnustatud versiooni järgi suri Petőfi lahinguväljal 1849. aastal. Legendaarse või isegi skandaalse versiooni järgi aga Venemaal Siberis Burjaatias sõjavangina aastal 1856.

Szilárd Tóth kirjutab „Sangar Jánosi“ eessõnas: „Sándor Petőfi, ungari rahvusluuletaja sünni, päritolu ja surma kohta on andmed vasturääkivad. Nende küsimuste detailid on juba omaette legendiks saanud, neist on kirjutatud hulganisti artikleid ja isegi raamatuid ning iga konkreetse teooria pooldamine tundub olevat pigem usu kui teaduse küsimus.“

Tóth lisab, et Sándor Petőfi polnud tavaline inimene, vaid geenius ja Ungari rahva juht. Ta oli ungari ilukirjanduse stiili uuendaja, tõlkija, proosa- ja näitekirjanik. Kui ta 26-aastasena kaduma läks, oli temast saanud juba sümbol. Kui uskuda ametlikku, sõjaväljal hukkumise versiooni, nägi ta oma surma ette, mis kõige ilmekamalt tuleb esile tema luuleloomingus.

Kasutatud allikas: Sándor Petőfi. „Sangar János“. Poeem. Tõlkinud Ellen Niit. Koostanud Szilárd Tóth. Liszti Instituut – Ungari Kultuuri Keskus. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. 2023.