Mälestuspink Ruuben Lamburile

Soovime rajada mälestuspingi meie armastatud Ruuben Lamburi, viimase metsavenna auks – mehe, kes jääb paljude südamesse oma sooja huumori, abivalmiduse ja vankumatu elujõuga.

Ruubeni elutarkus, tema armastus looduse, inimeste ja kodukandi vastu oli sütitav. Ta oskas kuulata ja märgata, olla kohal just siis, kui keegi seda kõige enam vajas. Tema lahkumisega on jäänud suur tühimik, kuid soovime selle täita tänutundega – mälestuspingiga, mis pakuks rahupaika ja meenutaks Ruubeni headust ning elutööd.

Pingi soovime avada Ruubeni 100. sünniaastapäeval, 13. novembril Sõmeru keskusehoone ees, kus Ruuben ise palju aega veetis. Ruubeni mälestuspingi skulptuuri autor on Aivar Simson.

Palume Sinu toetust selle kauni ettevõtmise elluviimiseks. Kui Sul on võimalust ja soovi, saad oma annetuse teha:

Annetuse saaja: MTÜ Võnnusvere OK

Kontonumber: EE354204278623628914

Selgitus: Ruuben Lamburi mälestuspink

Tänades Ruubeni tütar

Meret Oja

Iga panus, olgu suur või väike, aitab meid sammukese lähemale hetkeni, mil Ruubeni mälestust tähistav pink saab kodukanti üles seatud – paika, kus istuda, mõelda, meenutada ja hinnata vabadust, mis meil on. Küsimuste korral võib julgelt pöörduda kirjutades siiri.saarmets@rakverevald.ee.

Kes oli Ruuben Lambur?

Sõmeru mees Ruuben Lambur ( 13.11.1925 – 16.05.2024) oli nagu üks hea ajalooraamat.

Ruubeni elutee viis teda nii II maailmasõtta, metsavennaks kui kaugesse Vorkuta vangilaagrisse, kus tal õnnestus ime läbi ellu jääda ja aastaid hiljem kodumaale tagasi pöörduda.

Ruuben sündis 13.11.1925 Järvakandis. 1932. aastal kolis nende pere Peressaare uusasundusse. Kodus peeti oluliseks eestimeelsust ja rahvuslikku hoiakut. Ruubeni isa osales Vabadussõjas, oli Isamaaliidu osakonna juhatuse liige, vend oli kaitseliitlane, teine vend sõjaväelane Tartus, Ruuben koos kolmanda vennaga noorkotkas. Noore poisina antud vanne „Jääda truuks Isamaale!“ on jäänud Ruubenit saatma kogu eluks.

16-aastaselt haaras Ruuben relva ja pages nõukogude mobilisatsiooni eest metsa. Ta võitles Eesti vabaduse eest Omakaitses ja hiljem Eesti Leegionis. 1944. aasta suvelahingutes punaväe vastu sai Ruuben korduvalt haavata. Pärast seda jätkas ta võitlust Eesti iseseisvuse nimel metsavendade ridades kuni arreteerimiseni 1947. aastal. Sõjajärgsetel relvastatud väljaastumistel oli oma osa selles, et Ruuben Lambur pidi Siberi sunnitöölaagrites veetma 18 aastat. Vabanemiseks anti luba alles 1965. aastal.

Pärast vabanemist töötas ta pensionipõlveni ehitusmehena Väike-Maarja KEKis. Sõjavangis veedetud aastate jooksul peetud kirjavahetusest Eesti neiu Leidaga sündis kodumaale tagasi jõudes ühine pere.

Ruubenil oli küllaga jutte ja tarkust, mida teistega jagada. Temaga on tehtud hulgaliselt intervjuusid ajakirjanduses ja televisioonis. Ta leidis alati kohtumisteks ja meenutusteks aega, saateks soe käepigistus ja lahke silmavaade. Ruubeni jutustused olid haaravad ja värvikad, sekka põimitud muhedaid seiku.

2016. aastal ilmus Ruubeni sulest mälestusteraamat „Alutaguse saaga“, milles ta meenutab nõukogude repressioonide eest metsa põgenemist, pikki aastaid Siberi vangilaagrites ja tagasitulekut kodumaale.

Isegi ookeani taga on ta käinud oma sündmusterohkest elust jutustamas. „Alutaguse saaga“ käsikirjaga tutvunud väliseestlane palus Ruubenil veel enne raamatu ilmumist kindlasti lennata Ameerikasse. Tema päevad nii USAs kui ka Kanadas olid täidetud lakkamatute kohtumiste ja mälestuste vestmisega.

Ruubeni mõtteid ja meenutusi saab lugeda ka Pamela Marani raamatust „Vanaisade lood“.

Ruuben oli oodatud külaline nii riiklike tähtpäevade tähistamistel kui ka ajalooliste teemade vestlusõhtutel. Ta on käinud palju koolides esinemas ja tutvustanud noortele elu sõja ajal ning vangilaagris. Ruuben võttis alati osa maakondlikest tähtpäevadest – Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamistest, maakaitsepäevadest, küüditamisohvrite mälestuspäevadest, Tartu rahu aastapäevadest.

Keeruline elusaatus Ruubeni vaimu ei muserdanud ega sundinud teda mineviku vastu viha pidama. Mees, kes oli näinud suurt õudust ning kellelt võõrvõim püüdis võtta au ja väärikust, ei kaotanud oma soojust ega inimlikkust. Vaatamata rasketele elukatsumustele saatsid teda väga eluterve ja reibas hoiak, suurepärane mälu, elurõõm ja vitaalsus.

Ruuben oli väga tänulik oma abikaasale Leidale, kellega ühiselt käidud elutee on aidanud rõhuvatel tunnetel välja tulla. „Ma ei kanna oma sisemuses enam midagi kaasas. Ma räägin neist asjadest lõbusalt, mul pole enam seda viha südames, pole valu,“ on Ruuben ise öelnud.

Ruuben on pälvinud arvukalt tunnustusi: 2005. aastal Riigivapi V klassi teenetemärgi, 2018. aastal Vabaduse Tammepärja aumärgi. Sõmeru valla aumärgi ja aukodaniku tiitli pälvis ta 2011. aastal väljapaistvate teenete eest Eesti vabadusvõitlejate ja õigusvastaselt represseeritute mälestuse hoidmisel ning aktiivse tegevuse eest Memento Rakvere Ühingus ja Endiste Poliitvangide Lääne-Virumaa Ühingu juhtimisel. 2023. aastal tunnustati teda Põhjakotka märgiga. 2024. aastal pälvis Ruuben Lääne–Virumaa vapimärgi. Talle on kingitud kaitseväe teeneterist ja reservohvitseride kogu annetas Ruubenile maaväeohvitseri mõõga.

Ruuben ise pidas väga oluliseks väärt inimeseks olemist.

Ta on öelnud: „Elu mõte on elada. Vabana.“

Siiri Saarmets