Matsoni Äri perenaine: piinlik oleks müüa seda, millesse ma ise ei usu
Rakveres tegutsev kinga- ja kotikauplus Matsoni Äri tähistas möödunud aasta lõpul 30. tegutsemise aastapäeva. Pereettevõtte juht Annika Veski rääkis Kuulutajale, milline oli äri alguse lugu, kuidas on ajas muutnud kaubavalik ning mis on nende väikese poe fenomen, et nii pikalt on suudetud üha lisanduvate kaubanduskeskuste ning ketikaupluste kõrval püsima jääda.
Liisi Kanna
Rakvere kesklinnas juba üle 30 aasta tegutseva Matsoni Äri perenaine Annika Veski meenutas ettevõtlusega alustamise aegu, kui asjaolude kokku sattumist.
„Kolisime Tartust Rakverre 1994. aastal. Need 90ndad olid tagantjärele mõeldes imelikud ajad – üle 35 aastaseid inimesi tööle ei tahetud võtta. Meie olime küll nooremad, aga elu ümber korraldamine ühiskonnas oli nii tormiline,“ meenutas Annika Veski, kuidas olud suunasid just ettevõtlusega alustamise juurde.
„Aeg oli selline, et igasugu poekesi tekkis küllaltki palju,“ jätkas ta, lisades „praegu on teisipidine olukord. Ümberkaudsetes riikides on väikeseid poode küllaltki palju, aga Eestis inimesed armastavad rohkem keskuseid.“
Kuidas hangiti kaupa algusaegadel
„Avasime 1994. aasta detsembris. Meie elu-olu ja väljapanek on tänaseks muutunud võiks öelda et 100 protsenti. Tol ajal osteti kõike. Kaupa nagu õieti ei olnud ja selle hankimine toimus nõnda, et siit kui sealt vaatasin kuulutusi. Tol ajal olid veel kollaste lehtedega telefoniraamatud, otsisin infot, helistasin. Avasime jõulueelsel ajal, meil oli suur valik küünlaid, olid sukad ja sokid, igasugust träni. Võibolla pigemini selline pudu poole,“ pajatas Annika Veski, kuidas 30 aastat tagasi äriga alustamine teoks sai.
„Aja jooksul oleme müünud T-särke, kilet, riideid ja raamatuid… Sageli oli toona kaubavalik ja kättesaamine ühekordsete partiidena. Siis tuli jälle mõelda ja vaadata, mida järgmiseks saab,“ jätkas ta.
Küllalt kiiresti tekkisid aga nende lettidele ka kotid ja rahakotid, mida osteti hästi. „Eestis oli ju tollel ajal peaaegu igas linnas „Linda“ ja nemad varustasid meid kottidega. See ei olnud enam juhuslik – kui kaup otsas, tuli järele sõita ja uued võtta,“ jutustas ettevõtja.
Paar aastat hiljem tulid valikusse jalanõud. „Saime hoones pinda natukene juurde remontida ja 1996. aastast hakkasime jalanõusid müüma. Aga läks aega, et saada sisse mõistlikke kaubamärke. Alguses oli ka jalanõude puhul valik ikkagi natuke juhuslik,“ meenutas naine.
Jalatsite hankimine ja toodete valik käis samuti teisiti. „Vanasti olid ka Eestis laod, nüüd mitte. Nüüd tulevad jalatsid otse Saksamaalt,“ jõudis Annika Veski otsapidi tänapäeva.
Kuidas ilm võib kingakaupmehe valiku tuksi keerata
Valdavalt müüaksegi Matsoni Äris Saksamaa päritolu kaupu. „Kvaliteetsed kaubad tuleb tellida umbes pool aastat ette. Üks mudel, üks värv, standard numbritega kast – kastis on üks suur ja üks väike number ning keskmisi on rohkem. Eestlased on natukene hädas sellega, et need standard numeratsioonid on tehtud kesk-eurooplaste järgi, aga nemad on meist lühemad, nende jalad on väiksemad,“ selgitas Veski üht probleemkohta, lisades, et viimastel aegadel on olukord siiski veidi paranenud ja tellitud toodete numeratsioone saab ise natuke rohkem määrata.
„Praegu on meil ammu juba uue sügis-talve kaubad tellitud. Märtsi alguseks sai see asi tehtud,“ jätkas kingapoe omanik.
„Kauba tellimine on natuke hiromandi töö – me ei tea, kuidas hooaeg kulgeb, kas ilm muutub n-ö õigel ajal,“ tõdes Annika Veski.
„Kui näiteks kevad-suvine ilm on jaanipäevani vilu ja vihmane, siis on poodidel küllaltki palju vaja alahindlusi teha. Kliendile on see ju väga tore, aga pood peab saama arved ja riigimaksud tasutud,“ kõneles Matsoni Äri perenaine, milliseid muresid jalanõuäris ette tuleb.
Ta nentis ka, et neil on küllaltki väikesed ruumid ja seetõttu tuleb teha praktiline valik. „Meie käibest umbes kolmveerandi ostavad püsikliendid, kelle eelistust kauba tellimisel paljuski arvestame. Püüame muidugi ikka koguaeg väikesi muutusi teha, võibolla mõne kaubamärgi välja vahetada, et oleks kliendile huvitavam. Aga meie alustala on ikka need inimestele tuntud jalanõubrändid nagu Rieker, Tamaris, Caprice, Remonte, Aaltonen, Jomos. Sinna juurde kombineerime muud lisaks,“ kirjeldas ettevõtja sortimendi kujunemist.
Lisaks jalanõudele leiab Matsoni Ärist väga suure valiku kotte ja rahakotte. „Ma arvan, et Eestis ei ole väga palju poode, kus on nii suur nahkkoti valik kui meil,“ kinnitas Annika Veski.
Varem müüdi ka näiteks kohvreid ja vihmavarje, kuid ettevõtja sõnul kadusid majanduse jaoks keerulistel aegadel mitmed maaletoojad ära ja viletsa kvaliteediga asendajatest loobuti. „Meie ei taha müüa asju, millesse ma ise ei usu.Seetõttu jäävad mõned asjad kohe tellimata. Ja kui on mõni mudel, millel on esinenud praaki, siis me uueks hooajaks seda enam ei telli, sest ei taha inimesele viletsat toodet müüa,“ tutvustas Annika Veski oma põhimõtteid poepidamises.
Kuidas keerulised ajad üle on elatud
Aga millised on olnud need majanduslikult keerulised ajal, millega Matsoni Äri enim n-ö pihta on saanud?
„Kõik need ajad, olgu masu või koroona, on mõjutanud kõiki kaubandusasutusi, aga võibolla meie jaoks kõige keerulisem aeg oli hoopis 1998. aasta, kui oli Venemaaga seotud majanduskriis. Olime alles noor ettevõte ja meie kliendid olid kriisist puudutatud. Kogemusi oli vähe ja omal nahal õppimist ning kooliraha maksmist tuli ette omajagu,“ mõtiskles Veski.
Ta nentis, et ka 2008. – 2009. aastal aset leidnud masu oli kõigile ehmatav. „Paljud konkurendid vahetasid tol hetkel nahkjalanõud ja -kotid kunstnaha vastu, aga meie ei vahetanud. Ja nii mõnigi on hiljem öelnud, et kui nahk tagasi müüki võeti, siis seda enam ei ostetud. See on meid hiljem soosinud, et me ei taganenud enda kauba siilist,“ rääkis ettevõtja toonastest otsustest.
Kuidas kogukond loob sooja tunde
Mõnevõrra keerulisemaks paljude teistega võrreldes teeb äripidamise nende jaoks asjaolu, et kauplus asub eraldi, mitte suures keskuses. „Meie juurde ei sattu eriti juhusikud inimesed, meile peab ekstra tulema. Keskuses asuvatel poodidel on selles suhtes kergem, et inimene tuleb toitu ostma, ja pöörab sisse ka rõivapoodi, kingapoodi, mänguasjapoodi…“ tõdes Annika Veski.
Teisalt annab väike pood suuremad võimalused kriisi korral tegevust koomale tõmmata. Ja mis veel kõige olulisem – võibolla just seetõttu, et Matsoni Ärisse peab spetsiaalselt minema, on selle ümber kasvanud ka omamoodi kogukond. Inimesed, kes käivad nüüdseks aastakümneid, kelle kujunemist on olnud huvitav jälgida.
„Nüüd juba 30 ja pool aastat – me oleme selle aja jooksul tegelikult jube palju sõpru leidnud. Inimesed on saanud noorest keskealiseks või keskealisest vanaks, ja me näeme nende kulgemist, nad räägivad oma elust ja olust. See on sellise väikese linna ja kogukonna väga tore võimalus,“ avaldas kaupluse perenaine heameelt.
Matsoni Äril on omad püsikliendid ka Rakverest kaugemal. „Meil on püsikliente vist igast Eesti piirkonnast. Enamasti kui tullakse mujalt, siis öeldakse, et näete tulin näiteks Otepäält, igal aastal käin korra Rakveres spaas, Pätsis head kooki söömas ja tulen teie juurde kingi-kotte ostma. See on väga tore,“ kirjeldas Annika Veski vahvaid seiku.
Ka pere lapsed on oma panuse poepidamisse andnud. „Kõik meie pere kolm last on suviti puhkuseasendajatena siin töötanud. Viimased paar aastat on nii, et nad on kõik suured ja peame ilma nendeta hakkama saama. See on väga vahva, sest läbi niisuguse töötamise mõistavad noored inimesed vanemate elu paremini. Oleme ikka visanud nalja, et enne ei saa eelmine jääda suvel puhkuse asendamiselt ära, kui järgmisel nina üle leti,“ muigas kaupluse perenaine.
„Kaugematesse aegadesse vaadates – Matson oli minu mehe vana-vanaisa, kes selle maja ehitas. Ja siin Matsoni majas läks igast august, kus pragu on võibolla aken, uks. Siin oli küll teemaja, tapeedipood ja mis iganes. Ning koloniaalkauplus. Juhan Matson oli ise ka leti taga ja algusaastatel vanad inimesed rääkisid meile koguaeg väikesest pretensioonist, kuidas Matsoni makaronidel oli heeringa maitse! Ju need tünnid olid kuidagi kõrvuti. Viimastel aastatel on selliseid minevikumeenutusi vähemaks jäänud. Ma arvan, et põlvkond, kes siit Matsoni ärist kunagi makarone ostis, on läinud,“ pajatas Annika Veski vahvaid meenutusi.
„Oleme näinud ka vanu pabereid, kus kirjas, et Juhan Matsonile saadeti Narvast saapaid. Niipaju valgeid ja nõndapalju pruune. Juhani vastus oli aga, et ühed võtab ja tasub nende eest, kui müüdud. Aga teised olla sellist värvi, et tema neist midagi teada ei taha. Nii et siin oli isegi mingi jalanõudega kauplemise alge,“ lisas äri perenaine teisegi toreda seiga ajaloost.
Matsoni maja ehitati 1905. aastal ja sealt alates toimus hoones ka kauplemine. Kui riigikord muutus, siis katkes Matsoni majas ka kaubanduslik tegevus viiekümneks aastaks.
