Perfektne advendifilm ilma advendita
Margit Adorf
Sel nädalavahetusel on Rakvere kino menüüs kolm filmi – „Langenud lehed“, „Napoleon“ ja „Elu maitsed“ – mida ei ole veel jõudnud eriliselt soovitada. Kui valite ühe neist, mida kinno vaatama minna, siis olete hästi teinud, kuid kõige soojemalt soovitan seada sammud pühapäeval kinno ja vaadata filmi „Elu maitsed“.
„Elu maitsed“ võitis kevadel Cannes’i filmifestivalil parima režissööri (Anh Hung Tran) auhinna ning Prantsusmaa esitas filmi kandideerima Oscarile parima rahvusvahelise filmi kategoorias. Film näitab suure kire ja armastusega prantsuse kokakunsti aga lisaks sellele ka leekivat armastuslugu. Jõulude aeg on muuhulgas ju ka kokakunsti pidu, aina kogunetakse pidulaudade taha, mis roogadest lookas ja seepärast ütlengi, et tegemist on perfektse advendifilmiga.
Esiteks on see meeleolult romantiline ja täis armastust, teiseks see inspireerib kokakunsti peenematesse kõrgustesse tõusmist, nii et kui nüüd detsembri alguses mõtlete ehk kerge tülpimusega eelseisvale köögi- ja söögimaratonile, siis see film ehk innustab asjadele lähenema uue nurga alt. Õnnestunud toidufilmid on alati nauditavad ja „Elu maitsed“ on kindlasti vägagi õnnestunud toidufilm, mille peaosades näeb suurepäraseid prantsuse näitlejaid Juliette Binoche’i (Eugénie) ja Benoît Magimeli (Dodin Bouffant).
Film järgib paari, milles naine ei soostu kuidagi mehega abielluma ja viimases hädas otsustab mees, et tuleb võita tee naise südamesse kõhu kaudu. Selliselt sõnastatuna kõlab rohmakalt, kuid film ise on elegantne ja peen õrnade nüansside palett, kus kannatlikkus ja pühendumus viib sihile. Tegevustik toimub 19. sajandil, mis annab filmile veel oma ajastuhõngu tipunoodiks. Dodin ei ole ametilt kokk, vaid kokakunsti armastav jurist, kes elab luksuslikus lossis ja harrastab seal hobikorras kokkamist. Eugénie on tema köögis kokaks ja ühtlasi üheks Dodini õpetajaks, nii saab see armulugu alguse.
Film põhineb Šveitsi kirjaniku Marcel Rouffi (1877-1936) romaanil „La vie et la passion de Dodin-Bouffant“ (Sosin-Bouffanti elu ja armastus), mis ilmus 1924. aastal. Esmakordselt toodi kirjandusliku kokapaari lugu ekraanile 1973. aastal, mil Prantsusmaal vändati sellest teleseriaal. Rouff oli gurmaan ja kirjutas koos oma sõbra Maurice Edmond Saillandiga ka põhjaliku ülevaate prantsuse kokakunstist „La France gastronomique, guide des merveilles culinaires et des bonnes auberges françaises“, mis ilmus kokku 28 köites aastatel 1921-1928. Raamat sisaldas suuniseid, missuguseid restorane-söögikohti on mõtet Prantsusmaa eri paigus külastada ja lisaks sellele ka vähemalt 5000 retsepti.
Filmi tegelased on fiktiivsed ja film ise toetub 1924. aastal ilmunud romaanile üsna üldiselt, pigem on see saanud originaalteosest inspiratsiooni.
Ehtprantslaslikult ei saa filmis juttugi olla mingist sirgejoonelisest armuloost, kus mees ja naine kohtuvad, abielluvad ja elavad õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Mees on muidugimõista esmalt abielus ja Eugénie on tema armuke. Sellest ka Eugénie tõrksus Dodini päris abikaasaks saamisel. Filmiversioonis mainitakse Dodini seaduslikku abikaasat Adèlet siiski üsna põgusalt ja keskendutakse rohkem gurmeele ja sellele tõelisele armuleegile, mis säriseb köögis. Ainsa miinusena peab märkima, et film on üle kahe tunni pikk ja seega paras väljakutse nii istmikule kui ka tilkuvale ilale, mida ekraanil näidatavad hõrgutised tekitavad. Sellegipoolest mööduvad need tunnid nii kiiresti, et kui film läbi saab, siis tahaks korra veel…
Eelkõige on filmis siiski keskendutud kokakunstile, söögi valmistamisele, serveerimisele, podisemisele, hautamisele, küpsetamisele, maitsestamisele jne jne. Ka raamatus on Rouff põhjalikult kirjeldanud eri roogade valmistamisele ning filmis kokakunsti kaadritega ei koonerdata. See on tõeline visuaalne gurmaaplahvatus.
Olgu mainitud see, et väga huvitav on filmi jälgida ka seetõttu, et peaosatäitjad Biniche ja Bouffant olid omavahel abielus aastal 1998-2003. Nad on siiamaani sõbrad ja neil on ühine tütar. Seega mängivad nad omavahel intiimses suhtes oleva paari ka ilma väga ilmsete intiimstseenideta pisidetailideni välja.
Üks soovitus: sööge enne kinno minemist kõht täis või planeerige kohe pärast kinokülastust visiit mõnda peenemasse restorani.
