Põlvkonnad kiiresti muutuvas postmodernistlikus maailmas

22. veebruaril toimus Rakvere linnavalitsuse valges saalis järjekordne Hõbeakadeemia loeng vanemaealistele. Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, kes on uurinud inimese elukaart, kõneles teemal „Põlvkondade muutunud suhtemustrid: kuidas üksteist kõnetada ja mõista?“

Ülle Kask

„Praegu on kummaline aeg, räägitakse kobarkriisidest ja Eesti ühiskonna lõhestumisest,“ kõneles Tiiu Kuurme. „See on aga üleilmne probleem, kuna maailm on rahutu ja heitlik ning kõne all on koguni õhtumaa tsivilisatsiooni vaimsuse kriis või loojang.“

Kuurme sedastas, et jäädavalt on möödas ilusad ajad, mil erinevad põlvkonnad elasid koos ja tarkusi anti edasi põlvest põlve. Tänapäeval ei tea noored ega nende vanemad, mis radu noor hing elus käima hakkab ja kuhu saatus ta heidab. Vanem ei julge enam noorele öelda, et tee ja otsusta niimoodi. Ja kui ta ka ütleb, siis noor paneb seda pahaks, et mida sina ka tead. Vahel noorel ongi õigus, sest tema on näinud ja kuulnud maailma toimimisest teistest allikatest.

Modernismist post- ehk järelmodernismi ajastusse

Peale suurt Prantsuse revolutsiooni sündis modernismi ajastu, mil Kuurme meelest jumalad tõugati troonilt ja asemele tuli inimese mõistus. Põlvkonnad kasvasid lahku, täiskasvanud domineerisid ja juhtisid, sest nemad tegid tööd ja tõid ühiskonnale kasu. Laste, noorte ja vanade põlvkondi ühendas toimekas ja edasipürgivas ühiskonnas sarnane tendents: ühed olid ei-veel staatuses, teised ei-enam staatuses. Noortel oli tulevik, vanadel minevik.

Kuurme rääkis, et modernismiajastul tekkis laste jaoks n-ö lapsepõlvemoratoorium. Neid kaitsti inetuste, halbade väärtuste ja pahede eest. Paljude piirangute, keeldude ja normide kehtestamise taga püsis lootus, et äkki saavad neist tulevikus paremad inimesed.

Tänast ajajärku nimetatakse postmodernismiks, mida iseloomustab eri generatsioone ja nende suhteid ümbritsev vaimne ruum. Moodne mõiste on peavooludiskursus – peavool ehk see, mida peetakse oluliseks ja mille ümber käib elu. Sakslased nimetavad seda zeitgeist – aja vaim, mida iseloomustab individualism ja enesekesksus, piiride hajumine, suurte narratiivide, legendide ja lugude kadumine, mis seovad inimesi kogukondadeks ja rahvasteks. Mille üle ka meie, eestlased Kuurme sõnutsi uhked oleme ja mille läbi ennast identifitseerime. Tänu sellele on tekkinud niisugune ilming nagu globalism javäärtuste suhtelisus, mis ohustab väikerahvaste eksistentsi.

Kuurme lisas, et uue ajastu oluline märksõna on pinnalisus. Enam ei süveneta, sest aega ei ole ja konfliktid jäävad hõõguma. Tänasest maailmast on saanud naudingu- ja elamusühiskond, majanduse ja raha valitsemine kõigi elusfääride üle. Raha tähendus järjest suureneb, sest raha eest saab kõike ja kõik muutub tasapisi kaubaks – nii haridus kui eakatele pakutavad teenused. „Kui kõik kaubastub, tekkib küsimus, kui palju seal siis seda inimlikku mõõdet alles jääb,“ arutles Kuurme.

Kasvatusteadlane rääkis, et kui tänane eakate generatsioon alustas lapsena modernismist, selgete reeglite ja selgete väärtuste maailmas, kus piirid olid teada ja elu kulges üsna ettearvatud trajektoori pidi, siis tänaseks oleme kummalise raja läbi teinud. Ja tänased eakate generatsioonid on oma elukaare jooksul rohkem muutusi läbi elanud kui varasemad sugupõlved aastasadade jooksul kokku. Maailma muutumine on niivõrd kiire olnud, et kui su tuttav maailm järsku purunes, kadus kindlustunne, aga ellu tuli jääda ja jäädigi.

Kuurme jätkas, et 1990ndate algul, mil praegune eakate põlvkond oli 30–40ndates eluaastates, tabas Eestit suur murrang. Kõik oli sovett, viltu ja valesti. Kukkumine kommunismist kapitalismi, mida nõukaaegne haridus oli mananud ja siunanud, tauninud raha usku, mis tollal oli paha, on nüüd tegelikkuseks saanud. Aga need, kes nõukogude ajal n-ö pumba juures olid, jäid edasi hüvede ligi. Nad olid kätte õppinud, kuidas olla edasi selliste inimgruppide seas, kelle käsi käib hästi.

Kui eelnenud ajastul oli Kuurme sõnul inimene kindel, mida homne päev toob, siis tänasele päevale on omane, et elan üks päev korraga.

Nutimaailm võtab oma rüppe nii vanad kui noored

Tiiu Kuurme nentis, et tänased lapsed kasvavad tingimustes, mille kohta puudub inimkonnal varasem kogemus. Seda on nimetatud tehnoloogiliseks lapsepõlveks. Kui varem oli esiplaanil vahetu kogemus, siis tänapäeval on esikohal sekundaarkogemus – keegi teine pakub sulle midagi. Virtuaalne meedia ja igasugused suhtlusplatvormid toovad kõik koju kätte.

„Noored on nagu needitud nutitelefoni külge, mis muudab kõiki vaimseid protsesse,“ kõneles Kuurme. „Sellest tulenebki, et noored ja täiskasvanud ei saa enam üksteisest aru. Nende viis maailma kogeda on teistsugune, kuna nende kujunemisrada on niivõrd erinev olnud.“

See on kaasa toonud ühiskonda kooshoidnud väärtuste lagunemise, igaüks teeb nagu tahab, mõistab ja arvab. Täiskasvanud on ebakindlad ja kahtlevad, mis on tõene, õige ja ilus. Toimub ka endiste eluvormide lagunemine, järjest enam on üksildust, kaob kodusadam kui alati olemasolev turvaruum. Lapsed sünnivad tarbimisühiskonda, kus kõik on nende jaoks liiga valmis ja ise väärtusi looma ei pea, vaid omandada võib ka teiste loodut. Ühe enam on kogemuste allikaks ekraanid ja üha vähem päris elu.

Seda uut kujunevat elutegelikkust võib Kuurme meelest nimetada pudenevaks või võbelevaks maailmaks. „Võtke oma nutikas pihku ja vaadake – iga puudutus toob erineva pildi ja digitegelikkus võbeleb silme ees ning võib ühtäkki kaduda,“ möönis ta. „Ja kui sa tahad midagi kätte saada, siis sa pead surfama. Praegu ma iseennast taban ka sõltuvuselt, et surfan pidevalt sotsiaalmeedias ja otsin taga, mida keegi arvab erinevatest parteidest ja ennustab valimistest. Igasugune sõltuvus on halb ja meil tekkib illusioon, et kogu teadmine ongi klikkide taga. Aga klikkide taga on informatsioon ja see ei ole teadmine.“

Uus tegelikkus on Kuurme arvates mosaiikne ja enam ei ole kindlat, seostatud maailma. Elu meenutab AK saadet – tükike siit, tükike sealt ja lõpuks tuleb ilmateade. Poole tunni jooksul viibitakse erinevates maailma maades, katastroofide keskel, siis jälle Eesti ääremaa külas, rahvatantsijate seas. Täiskasvanu aga võtab selle kõik vastu ja neelab alla.

Tehnoloogia tormiline areng ja digimaailm muutis täiskasvanud ebakindlaks ja tegi võimalikuks propaganda ning manipulatsiooni. „Varem inimene vaatas „Vremjat“ või luges ajalehte Rahva Hääl, enamus ei lugenud, õpiti tollal lugema ka ridade vahelt,“ nentis Kuurme. „Aga tänases päevas jõuab meediasõnum kõigi kõrvu. Manipulatsioon on suur ja enam ei tea, keda uskuda, keda mitte.“

Kuurme kahetses, et kaasaegses ühiskonnas on lagunenud ka autoriteedi struktuurid. Vaimuinimesed – kirjanikud, heliloojad ja kultuuritegelased on omaette niššides ja neid pole enam nii palju kuulda kui varem.

„Tänapäeval domineerivad poliitikud ja igasugused „tähed“, lauljad ning televisiooninäod. Ja suunamudijad,“ ütles Kuurme. „Üle mõistuse õudne sõna.“ Kuurme arvates võiksid ja peaksid aga vanemad ja vanavanemad kindlasti huvi tundma, mida loevad ja vaatavad nende lapsed ja lapselapsed ning leidma aega koos midagi teha, vaadates kasvõi ämblikmehe filme.

Kuurme tõdes, et sotsiaalmeediast on tänapäeval saanud demokraatlik turuplats, kuskõik, nii vanad kui noored „istuvad“ ümber ühe ümarlaua. Mitte keegi ei tea, mis vanuses on need inimesed, kes seal kõike räägivad. Tekkivad konfliktid ja palju on irooniat, aga sotsiaalmeedia on ka üks suur võrdsustaja ning põlvkondlikud lõhed tasanduvad ühiseid vaatenurki leides.

Eri generatsioonide vahel võiks Tiiu Kuurme arvates sildu luua üksteiselt õppides. Samas vanuses võidakse teha ka erinevaid asju ja erinevates vanustes samu asju. Näiteks kohtuda keraamikaringis, laulukooris, auditooriumides, matkaradadel, maalilaagris. Kuna eakad on vahel sunnitud tunnistama, et noored teevad neist asju paremini ja on rohkem informeeritud, seda enam võiks õppimine olla vastastikune.

„Ma tean, et targemad vanemad inimesed hoiduvad virisemast ja kirumast. Sest see on libe tee, millega läheb kergesti kaasa. Ja siis sa juba ei meeldi enam mitte kellelegi,“ möönis Tiiu Kuurme. „Kuid alati tuleks väga kainelt mõelda, kust alates võib julgus ja oma tõe kuulutamine muutuda naeruväärseks piduriks. Võõrandumise vastand on põlvkondadevaheline koostöö, mis on kasulik nii noortele kui vanadele.“