Rääkimata jutud

Järgmisel nädalal jõuab Rakvere Teatrikinno krimipõnevik „Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa“, kus ekraanile naaseb mässuline häkker Lisbeth Salander, kel seljal lohetätoveering.

Tõnu Lilleorg

Filmis nähtavad sündmused põhinevad Stieg Larssoni „Millenniumi” raamatute sarjal. Filmi algul näeme ligi kümneaastaseid õdesid Lisbethi ja Camillat langemas räige koduse vägivalla ohvriks, ning seda, kuidas üks tüdrukutest rõdult alla hüppab ja põgeneb.

Suureks saanuna elab Lisbeth (Claire Foy) omapärast elu, kuhu kuulub korter vanas tööstushoones, vinge tsikkel, rahateenimine häkkimisega ja kaunid piigad karmimates ööklubides. Lisbeth tegutseb ka seksuaalse vägivalla ohvriks langenud naiste kaitseinglina, kui ta võtab probleemilahendaja rolli enda kätesse.

Siis saab ta erakordse tööpakkumise, kus sisse tuleks vehkida ülisalajane programm ühe maailma üliriigi luureagentuuri serverist ja sellega ta hakkama saabki. See tegu käivitab pingelise sündmusteahela, kus Lisbethil seisab ees kohtumine ka õega, keda ta siiani surnuks pidas. Häkkimises, oma tegevuse planeerimises ja uute probleemide lahendamisel on Lisbeth erakordselt osav.

Visuaalselt on muidu ilma suuremate kellade ja viledeta filmis üheks nauditavamaks osaks need kaadrid, kui näidatakse kangelannat motikaga kimamas. Kaamera filmib teda ebaharilike nurkade alt, näiteks justkui kõrvalsõitva auto pealt (kuigi filmis ühtegi autot tsikli kõrval ei sõida) ja muidugi õhust. Sõidustseenide montaaž on ootamatu ja jääb mulje, et kujutamisviis viitaks justkui mingile sisedialoogile muidu nii vaoshoitud Lisbethi sisemuses.

Filmi lõpuosas, kui muidu kohati tuimalt kulgeva filmi tegelaste emotsioonid lakke sööstavad, peab Lisbeth maha ühe olulise ja liiga kaua ootel olnud vestluse. Laiemalt võttes on filmi näol tegu uurimusega hingevalust ja sellest, kuidas valu võib ühe inimese jaoks täita kogu maailma.

Peategelast mängib inglise näitlejatar Claire Foy.

Foto: ACME Film