Romantikat seenioridele
Sel nädalal kinodesse maanduv „Kas abiellume?“ ei ole kindlasti selline film, mida kõik peaksid ummisjalu kinno vaatama jooksma, küll aga võiks see sümpaatne komöödia leida tänuväärse publiku kindla sihtgrupi seas.
Margit Adorf
Filmi peamiseks magnetiks on kindlasti juba vananevate staaride paraad, peaosades astuvad üles Diane Keaton (Grace, Michelle’ ema), Richard Gere (Howard, Michelle’ isa), Susan Sarandon (Monica, Alleni ema) ja William H. Macy (Sam, Alleni isa). Nemad mängivad kaht abielupaari, kelle lapsed omavahel semmivad ja abieluplaanegi peavad. Noorte osatäitjateks on tõusev romantikafilmide täht Emma Roberts (Michelle) ja Luke Bracey (Allen).
Kuigi ma tavaliselt enne linateose vaatama asumist ei loe mingeid kasutajakommentaare, siis seekord viskasin pilgu peale filmiportaalile imdb.com ja olin üllatunud, kui halva hinde ja kui kehva tagasiside publik seni on andnud. Kokkuvõttes vaid 4,6 punkti ja täiesti hävitavad hinnangud. Mina nii kuri selle filmi suhtes siiski ei ole. Kümnepallisüsteemis paneks korraliku 6 punkti ja ütleksin vingujatele, et ju nad ei taibanud, et film ei räägi tegelikult üldse noorpaari lugu, vaid siin keskendutakse hoopis vanema generatsiooni armuelule. Noored on seal vaid tühiseks kõrvalliiniks.
Filmi peamise nõrkusena võib välja tuua, et see on väga teatrietenduse moodi, kuigi tegemist on siiski filmistsenaariumiga. Loo stsenaristiks ja režissööriks on Michael Jacobs, kes on seni tegutsenud peamiselt telesarjade stsenaristina. „Kas abiellume?“ on tema esimene täispikk mängufilm režissöörina. Jacobsit ennast võib juba pidada samuti vanema generatsiooni esindajaks, sündinud aastal 1955. Nii et eks ta on stsenaariumiks valanud iseenda ja oma eakaaslaste kogemused, mida noored, kes pole sellesse ikka veel jõudnud, sageli ei mõistagi või ei taha mõista. See on nende meelest igav jampsimine ja nemad küll iial sellisteks ei muutu. Teame ju küll.
Film algab stseeniga kinos, kus Sam suure häälega nutta laristab, vaadates üht Roy Anderssoni filmi (ma kahjuks ei suuda mälus tuvastada, kas see on „Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle“ või hoopis „Lõputusest“, aga Anderssoni käekiri selles filmis igal juhul on). Samal seansil viibib ka Grace, kes liigub Samile lähemale ja püüab teda lohutada.
USA filmis on muidugi juba sümboliks omaette, kui mõni tegelane vaatab kinos võõrkeelset filmi. See näitab, et tegemist on asjadesse süüvida viitsiva inimesega. Niisiis: Grace ja Sam kohtuvad rootsikeelse linateose seansil ja neil on kohe selline tunne, et on leidnud üle pika aja kellegi, kes viitsib kuulata, jagab samu mõtteid, kellega on hea niisama rääkida. Seda nad ka teevad, kuigi mõlemad peavad seda suureks patuks ja vahepeal leidub ka koomilisi stseene ühes räpasevõitu motellis. Grace ja Sam on abielus.
Samal ajal on oma looliin sensuaalsel proua Monical ja ikka veel sarmikal Howardil. Olete juba aru saanud, et see paar on Grace’i ja Sami teine abielupool. Mis sellest siin ikka varjata, eks sellest saab iga taiplikum vaataja kinosaalis isegi aru juba ammu enne, kui fakt ekraanile tuuakse. Howardil on salasuhtest kõrini, ta polnud asjade käiku niimoodi plaaninud ja tegelikult ta siiski tahab just oma naist. Samiga on asi veidi keerulisem, tema peab Monicat samahästi kui põrguväravate valvuriks või kehastunud piinaks, et teda nuhelda noorepõlve pattude eest.
Kõik läheks hoopis teist rada pidi, kui neil kahel abielupaaril ei oleks abiellumiseas lapsi, keda me näeme oma sõprade pulmapeol, kus kerkib teravalt esile teema, et naine tahab oma peigmehega abielluda. Siit läheb lahti suurem draama ja Michelle esitab Allenile ultimaatumi – viimane kas kosib teda või lähevad nende teed igaveseks lahku. Nüüd tulevad mängu taas vanemad, kes ei ole oma lapse väljavalitut tegelikult veel näinudki. Otsustatakse korraldada ühine õhtusöök…
Midagi hullu selles filmis muidugi ei juhtu, kõik lõppeb õnnelikult ja rahumeelselt. Oluline on siin teekond selle õnneliku lahenduseni, palju on erinevate tegelaste teatraalsena mõjuvaid dialooge. Kui filmi vaadatagi rohkem nagu teatrietendust, siis sobib hästi. Kui mõni lavastaja võtaks selle stsenaariumi teatri jaoks, siis sobiks seegi väga hästi. Tegelasi on üsna vähe, lokatsioone samuti, palju mõtestatud draamateksti. Selles mõttes üsna ebafilmilik ja siit tõenäoliselt ka filmipubliku madal hinnang.
Mina näitlejatööde kallal siinkohal hambaid ei teritaks, minu meelest on vanameistrid oma rollid lahendanud sümpaatselt ja ilma karjuvate konarusteta. Närvidele võib käia tütar Michelle oma hüsteeriliste nõudmistega, kuid eks seegi on nii kirjutatud loo põhilise mõtte rõhutamiseks: mis on abielu? Mis on armastus? Miks või kellega peaks abielluma? Kas abielu on kogu oma kulgemises ühtlane? Tegelased vahetavad palju erinevaid mõtteid abielu ja kooselu teemadel ja just koos elamine ning koos vananemine, koos püsimine ongi selle filmi fookus. Ka eakas vajab romantikat, hallipäine soovib lähedust. Keegi ei abiellu selleks, et peatselt lahku minna. Aga alati ei satu teele see õige.
Soovitan linalugu vaatama minna neil, kes on armastanud peaosades olevaid näitlejaid teistes filmides, te ei pea pettuma. Sobib neile, kellele meeldib teater. Sobib pigem vanemale generatsioonile – selle filmi fookuses on küpses eas inimeste abieluline elu, mitte noored elluastujad.
