Suhtelugu Tammsaare ainetel

Filmis „Elu ja armastus“ saabub nooruke Irma (Karolin Jürise) linna oma õe. Foto: pressimaterjalid

Sel nädalal jõuab kinodesse režissöör Helen Takkini filmidebüüt „Elu ja armastus“, mis põhineb lõdvalt A. H. Tammsaare samanimelisel romaanil.

Margit Adorf

Tammsaare avaldas oma romaani 1934. aastal ja see oli tema kõige kiiremini vorbitud lugu, sest esimesest sõnast, mis pudenes kirjaniku sulest, kuni trükiraamatuni kulus vähem kui aasta. Tammsaare ühe sõbra sõnul kirjutas ta teose vaid kahe nädalaga. Helen Takkinil kulus filmivõtete peale 18 päeva. Ettevalmistusperiood oli muidugi pikem, aga võtteperioodina on see aeg päris kiire spurt, eriti kui arvestada seda, et tegemist on ajaloolise filmiga, kus võtteplatsegi rohkem kui üks ning tegevustik laotub pea kümnele aastale.

Kui keegi on varem lugenud Tammsaare romaani või näinud ETV nõukaaegset lavastust „Rudolf ja Irma“, kus peaosades mängisid Evald Hermaküla ja Elle Kull, siis seda ei ole küll mõtet oodata või karta, et tänapäeva „Elu ja armastus“ oleks romaani otsene ekraniseering või lihtsalt „Rudolfi ja Irma“ filmiversioon. See pole kumbagi. Peategelaste nimed on küll samad, aga film ei ole romaani ekraniseering, vaid pigem sellest tõukunud ja inspiratsiooni saanud uus teos, milles kattuvad mõningad elemendid, kuid pigem on see siiski improvisatsioon Tammsaare teemadel. Mina ütleks, et pole paha. Debüüdi kohta on tegemist korraliku tööga, mille üle filmis kaasateinud asjaosalistel tasub uhkust tunda.

Kui keegi on sattunud lugema kriitik Ralf Sauteri arvustust ajalehes „Postimees“, kus ta ülivõrdes seda filmi ohjeldamatult kiidab ja nimetab Takkini tööd paremaks kui Toomi „Tõde ja õigust“, siis sellega mina ei nõustu. Ka Toomi jaoks oli Tammsaare ekraniseering debüütfilm, nii et sellel skaalal saab võrrelda küll, aga mina hindan Toomi tööd siiski palju tugevamaks kui Takkini oma. Toomi vaade Tammsaarele oli tugevam ja küpsem, Takkin läheb selles suhtes suuremale riskile, et mängib küll Tammsaare nimega, aga muudab loo oma näoga romantiliseks sümbolistlikuks unenäoks. On korralik film küll, aga minu jaoks ei pakkunud samasugust vaimustuse-emotsiooni kui Toomi Tammsaare 2019. aastal.

„Elu ja armastuse“ ajal hakkasin filmi teises pooles juba nihelema ja kella vaatama, see tähendab, et film siiski täiesti endasse ei uputanud, mingi miski jäi vajaka. Paari aasta pikkusest keerulisest suhtest kapati kiiresti läbi ja tegelaste arengud tundusid seetõttu pinnapealsed. Aga võib-olla on see romantiline draama rohkem romantiline meeste jaoks? Saad endale naine, kelle kõrvalt ringi litutada palju süda lustib ja see naine muudkui vannub armastust, kuigi teab, et sa petad teda.

Filmis „Elu ja armastus“ saabub nooruke Irma (Karolin Jürise) linna oma õe Lonni (Loviise Kapper) juurde. Ta on maatüdruk, kelle kodus ei ole olnud elektritki. Õed imestavad avastseenis elektrivalguse üle ja on koos õnnelikud Lonni luitunud niiskusekahjustustega keldritoas. Juba järgmisel päeval läheb Irma koos Lonniga trükikotta, et seal tööd saada, koristajakohta talle ka pärast õepoolset survet pakutakse, kuid Irma satub kohe ka töödejuhatajaga vaidlusse. Samal õhtul on ta juba hoopis trükikoja omaniku Rudolfi (Mait Malmsten) peenes Kadrioru majas teenindamas boheemlaste pidu, kus alkohol voolab ojadena ja millesarnast maatüdruk Irma ilmselt varem näinud ei ole. Peened prouad ja härrad ikkagi, grammofonimuusika, sädelevad kleidid ja elektrivalgus…

Irma ei jõua selle kõige üle imestadagi, sest asjad lihtsalt arenevad nii kiiresti. Rudolf pakub talle teenijakohta ja Irma kolib mehe majja tagasihoidlikku teenijatuppa, mis on siiski palju paremate tingimustega kui Lonni hallitav soklituba.

Režissöör Takkin pakub oma filmis mitmeid erinevaid lausa kisendavaid sümboleid, mõnda korduvalt. Näiteks see, kuidas kärbes liimipaberil oma viimseid värinaid sumiseb, kuidas ämblik kärbse kinni saab, kuidas verekaanid algul purgis, siis põrandal maas ringi roomavad… Huvitava lahendusega on stseen, mis annab edasi, et Irma siiski on Rudolfist sisse võetud, kuigi sõnades ja tegudes eitab seda.

Hiljuti kolkakülas peeruvalgel elanud maatüdrukust saab peen linnaproua vaid mõne kuuga ja juba ta paneb omaenda teenijat paika, on üsna unarusse jätnud oma õe, ära põlanud kodukandi peigmehe Eedi (Ursel Tilk) ja korraldab ise peeneid boheemlaste pidusid. Nagu oleks ta omas elemendis, mitte mingit maalt kodukandist kaasatulnud taaka või varju ei ole, ei igatsust heinamaa järele ega kõhklust, kas kiire Rudolfiga abieluranda sõudmine oli ikka õige. Kõik see jääb kuskile kulisside taha, kuni ühel ööl ei tule Rudolf üldse koju ja siis järsku toimub Irmas suur murdumine ning valgustumine. Ta nõuab Rudolfilt, et too tunnistaks petmist ja Rudolf vastab, et ei saa talle midagi öeldagi, sest naine on enda peas juba ise kõik välja mõelnud.

Ja nii see on –  Irma on end ise marineerinud oma mõtetes, alkoholist purju joonud, ülesköetud, emotsionaalselt end läbi kurnanud. Muidugi on Rudolfil selles oma roll, kuid Irma on siiski see, kes pole suutnud sobituda linnaellu, pole leidnud endale mingit rakendust, kuigi justkui vahepeal midagi püüab kirjutada ja mees seda sugugi ei takista. Rudolfit püütakse markeerida kui vaimselt või emotsionaalselt, kergelt ka füüsiliselt vägivaldset tüüpi (stseen kaanidega), aga Rudolfi ja Irma omavahelist suhtedünaamikat jääb siiski väheks. Rohkem on keskendutud sellele, kuidas suhe laguneb ja see jääb ka pigem kõik Irma õlule, Rudolf jääb vaatajale kaugeks ja tema arenguid või kõhklusi ei kajastata üldse.

Ühesõnaga – lugu on kergelt kipakas. Õnneks siiski mitte nii lonkav, et terve filmi ära rikuks. Võttemeeskond on suutnud saavutada poeetilise filmi- ja helikeele, mis on kohati õrnem ja õrnalt unenäoline, siis järsem ja painajalikum, kuid siiski pidevalt väga tundeline. Siinkohal kiitus operaator Alvar Kõuele ja kunstnikele Kamilla Kasele ja Kirsi Talile. Helirežissöör Horret Kuus on koos helilooja Mick Pedajaga teinud omanäolise aranžeeringu sõjaeelse Eesti Vabariigi elust, kogu kompott kokku moodustab siiski koospüsiva terviku, hoolimata mõningasest stsenarabedusest.

Ma soovitan seda filmi vaadata pigem nüüd kohe kinos, jätab sügavama mulje. Kardan, et väiksemal teleekraanil koduses olukorras vaadates jääb selle filmi puhul liiga palju fluidumit saamata. Teostus on filmil piisavalt heatasemeline. See, kas film meeldib väga või ei meeldi üldse, jääb vaataja enda teha, kuidas keegi käsitletava temaatikaga haakub või mis ootustega kinno suundub. Mina jäin rahule, tean ka inimesi, kes ei jäänud ja ka neid, kes sattusid vaimustusse.