Korralik meestekas sõjafilmifännidele
Sel reedel maandub Rakvere kinno sõjamärul „Halastamatu maa“, mis peaks naudinguvärinaid pakkuma kõigile neile, kes armastavad vaadata kangelaslikke sõjafilme.
Margit Adorf
„Halastamatu maa“ ei ole eepiline film, kus oleks palju suuri sündmusi ja tohutult tegelasi. See on selles mõttes üsna kammerlik film, et suur osa tegevusest toimub hoopis arvutiekraani taga juhtimiskeskuses, kus asub toetav droonimeeskond, kes jälgib satelliidi vahendusel maastikul toimuvat ja saadab vajadusel õhuväe teele, olgu siis droonide või piloodi juhitud hävitajatega.
Paralleelselt sellega liigub all maastikul sõjaväelaste üksus, kelle ülesandeks on päästa vangistusest üks oluline tegelane. Loomulikult läheb kõik untsu juba üsna algusest alates ja muidugimõista lõpuks kuidagi olukord siiski laheneb, kuigi mitte ilma inimkaotusteta.
Eliitväe poole pealt on siin peategelaseks nooremeersant JJ Kinney (Liam Hemsworth), kes on alles algaja, pole korralikult langevarjuhüppe koolitustki läbinud ja on enne päästeoperatsiooni üsna närvis. Ta saab kiiresti hüüdnimeks Fruit Loops (hommikukrõbinate järgi) ja esialgu on ülejäänud tiim arvamusel, et teda tuleb rohkem pilpa peal kanda kui teisi. Fruit Loopsil puudub lahingukogemus, teistel on aga seda juba küllaga.
Lõpuks muutuvad asjaolud aga nii karmiks, et algaja sõdur peab lülituma ellujäämisrežiimile ja enne lahingülesannet söögitoas põlve väristanud sõdur muutub kriisiolukorras hästiõlitatud tapamasinaks, kellel lõpuks õnnestub ka päästa see, keda päästma mindi.
Noor sõdur ei saavutaks aga mitte midagi, kui tema taustajõuks ei oleks kapten Eddie Grimm, hüüdnimega Reaper (Russell Crowe). Ka kapten on alguses mõnevõrra hajevil – ees ootavad kolleegi pulmad, kodus on tal naine, kelle pilli järgi tuleb tantsida (mitte vastumeelselt, mees ise ka soovib seda), igal juhul on mõtted suures osas eraelul ja sugugi mitte lahinguväljal. Kui aga asi džunglis hapuks kisub, siis on Reaper ihu ja hingega oma kaassõduritele toeks ja teda on tema vahetuse lõpul üsna raske droonipiloodi toolist välja kangutada. Tagalamehe vahetus on aga vajalik, sest toetav meeskond peab olema puhanud.
Niisiis, meil on kaks peategelast: Kinney ja Reaper. Ning kuigi Kinney tegelaskuju on see, kes saab haavata, rühib üle laipade oma eesmärgi poole, satub vangi ja pääseb sealt, satub uuesti vangi ja pääseb üle noatera, siis sellegipoolest on filmi üks peamisi peategelasi hoopis tagalamees Reaper, kes istub ekraani taga pilooditoolis. Mitte, et Hemsworth kuidagi halva rolli teeks – ta mängib päris hästi ja pakub silmarõõmu neile naiskinokülastajatele, kes on nõus filmi oma kaasaga koos vaatama minema. Vanemate naiste jaoks on muidugi ka heasüdamlik Crowe ja tema rolli tegelane meeldivaks silmarõõmuks.
Meestele aga ütleb film seda, et ole sa otse lahinguväljal või osale sõjas turvalisemas keskkonnas ekraani taga, siis mõlemal juhul on ülesanne väga oluline ja seda tuleb tõsiselt võtta. Panustab nii see, kes mudas roomab ja pärast veel aastaid posttraumaatilise stressiga peab tegelema kui ka see, kes justkui niisama toolil jalga kõlgutaks. Crowe näitleb taustajõuna jõuliselt ja usutavalt.
Visuaalse poole pealt – märulit on kuhjaga. On palju vägivaldseid stseene, ühel naisel raiutakse pea matšeetega maha, on suuri plahvatusi, verd, väljakistud hambaid, valu ja kannatusi. See ei ole film, mida peaks vaatama minema väiksemate poistega. Teismelistele juba sobib, aga kindlasti tuleks jälgida seda soovitust, et alla 12-aastaseid lapsi filmi vaatama ei saada. Seal leidub ikka palju jõhkraid stseene ja vahepeal kisub päris pinevaks, on klaustrofoobilist maa-alustes koobastes põgenemist, öises metsas tagaajamist jne.
Üldiselt on film vägagi ootuspärane, klassikaline lahingufilm, st et ei paku mingit uudset lähenemist, üllatavaid süžeepöördeid või muud seninägematut. Aga linateos on korralikult tehtud, tõsine meestefilm. Ekraanil on vaid üks sõnalise osaga naistegelane, seersant Nia Branson (Chika Igogwe) – Reaperi paariline droonitoas. Väga maskuliinne film, testosterooni täispumbatud, jõuline, karune ja karm.
Aga samas mitte siiski liiga ülepunnitatult mehine – see kulgeb üsna loomulikku rada. Vahepeal jõuavad sõdurid ka veidi moraali lugeda selle kohta, et sõda ei ole mingi tore asi (ei olegi!), ja seegi mõjub loomulikuna. „Sõda on lõppude lõpuks see, et üks tapab teist,“ võtab asja kokku üks sõdureist, seersant Bishop (Ricky Whittle). Ja eks ta nii on. Lahinguväljal ei ole mingit poliitikat, seal on silm silma vastu võitlus. Seda võitlust film lähivaates kajastabki ja sealt on välja jäetud igasugune poliitiline taust, USA president või mis iganes muu jama, mis sageli Hollywoodi sõjafilmides esineb. Seal on üks päästeoperatsioon lähivaates.
Soovitan vaadata. Ma ei ole eriline sõjafilmifänn, aga mulle täitsa kõlbas, oli huvitav, kaasahaarav ja mingit liigset venitamist või nämmutamist ei esinenud. Naisvaataja jaoks leidus veidi romantilist nooti ja lõpus oli kena pingemaandus, mis ei läinud kuidagi imalaks. Põhiline boonus on see, et film mõjus hästi ehedana, mitte võltsina. Isegi hoolimata sellest, et tegelased olid veidike klišeelikud. Korralik märulifilm, mille pärast tasub kinno minna küll.
