„Tagurpidi torn“ – vaatamiseks koos täiskasvanuga

Lapsed satuvad suvises mänguhoos kriminaalsesse olukorda. Foto: Pressimaterjalid

Noortefilm „Tagurpidi torn“ pole mingi tavaline lastekas. Esimese asjana tahan lapsevanematele südamele panna – ärge laske lapsi seda filmi omapäi vaatama!

Margit Adorf

„Tagurpidi torn“ on sedalaadi film, mida laps, mis iganes vanuses ta ka ei oleks, peaks vaatama koos täiskasvanuga ja hiljem pärast filmi tuleks nähtu omavahel läbi arutada. Kui lapsevanem ei saa kaasa minna, siis koos õpetajaga ja terve klassiga vaatamas käimine on ka täiesti okei, peamine on see, et asja hiljem arutataks ja seda just täisealise inimesega, mitte vaid lapsed omavahel, sest nii võib ikkagi mõte rappa joosta.

Minul oli algselt plaan seansile kaasa võtta oma 8-aastane 1. klassis käiv laps, aga enne kino jõudis režissöör Jaak Kilmi mind hoiatada, et parem mitte, liiga noor alles. Ta ei ole oma nooremale lapsele seda filmi samuti näidanud. Pärast filmi ma täielikult nõustun sellega, et 1. klassi lapsele ja noorematele see film veel vaatamiseks ei sobi. Võib-olla päevasel ajal telerist, aga pimedas kinosaalis suurelt ekraanilt vaadatuna on pisemate jaoks vast liiga traumeeriv.

Mis seal siis nii õudset on? See ei ole tõesti mingi klassikaline õudusfilm, kus oleks tonte ja kummitusi, kratte või nõidu, veri ei pritsi ja ega surma ka keegi ei saa… Aga peaaegu. Eelkõige on selles filmis teravalt esil lastes peituv „süütu julmus“, selline kuriteovõimelisus, mis tekibki süüdimatusest, aga ka soovist olla juba suur, olukorda kontrollida, peegeldades täiskasvanute maailma. Temaatika on umbes sarnane nagu oli noortefilmis „Klass“, kus kiusati üht klassikaaslast, ainult et siin saab asi alguse süütust mängust ja ohvriks langeb üks õnnetu vanamees.

See on väga eluline lugu ja minul vaatajana meenusid mitmed analoogsed lood mu enda lapsepõlvest. Näiteks on mu mängukaaslased mind ennast kuuri kinni pannud ja seal ahistanud. Õnneks lõppes see sündmus sellega, et lapsevanemad said jaole, korraldaja vabandas ja eks me läksime oma eluga edasi. Kui meenub, siis siiamaani kihvatab sees. Me olime siis umbes 9-aastased. Filmi peategelased on 10-13 aastased. Pealtnäha juba suured küll ja aru peaks nagu peas olema, aga ega sellises vanuses ikka ei ole küll. Nii et õudus selles filmis põhineb tõsielulisusel. Niisugune asi võib päriselt ka juhtuda. Enne kui ise arugi saad, oled sellises supis, et enam välja ei rabele ja tagajärjed võivad olla traagilised.

Kindlasti on lapsevanematel ja kõigil lastetutelgi täiskasvanutel seda filmi huvitav vaadata – oleme me ju kõik oma lapsepõlvest tulnud ja meil kõigil on kindlasti mingi ligilähedaseltki sarnane lugu rääkida. Kas just nii ekstreemne kui filmis, aga üle noatera sarnaseid küll. Kui te just ei ole pärit väga kontrollitud peremudelist, kus vanemad lapsi teadlikult kasvatanud, neid omapäi jätmata, ära kuulates, vesteldes jms.

Lapsevanemad filmis on täiesti tavalised Eesti lapsevanemad ühes täiesti tavalises maakohas. Nad ei ole mingid eluheidikud. Naised küll peamiselt üksikemad, sest kui neil mehed ka olemas, siis need on suurema osa ajast Soomes tööl. Kui koju jõuavad, siis ega nad suurt oma lastega ei tegele. Üks isa on vägivaldne, üks üksikema lämmatab last liigse hoolitsusega (pead kandma kleiti, pead mängima klaverit). Üks ema on esimese lapse saanud väga noorelt ja ei viitsi nendega eriti jamada, nüüd peab vanem laps nooremat kantseldama (tüüpiline). Üks poiss aga on liiga tatikas, et isa temaga tegeleda viitsiks, kaasa saab ainult vanem vend (tüüpiline). Ühesõnaga – väga elulised peremudelid, ideaalset peret ei ole seal kellelgi aga pole ka mingit tohutut mittehoolimist, kõigil lastel on katus peakohal ja kõhud täis. Õudus areneb väljaspool kodu, kui lapsed on omapäi.

Lapsed on koolist suvevaheajal ja käivad mängimas mahajäetud lossisarnases tehases. Seda valvab vanamees Elmar (Andres Lepik), kes kogemata kombel lõksu satub ja seal äärepealt surma saab. Laste seas areneb sel ajal aga süütu julmus, keegi polegi ju juhtunus otseselt süüdi, aga lõpuks hakatakse ikkagi otsima patuoinast, tekib kuri liider, sunnitakse teisi vaikima, elatakse oma hirmu ja pahameelt välja abitu kannataja peal, kes tegelikult polegi midagi kurja teinud, on lihtsalt imelik inimene, kellest ollakse harjunud eemale hoidma.

Peategelaseks on Kristjan (Nils Jaagup England), kes vaevleb süümepiinades ja soovib olukorda lahendada. Teda hoiab suuresti tagasi see, et tema salaarmastus Loore (Rebeka Kask) nutab, et muidu saadetakse ta isa juurde, kuhu ta ei taha üldse minna. Samal ajal haarab võimu Ariel (Laura Vahtre), kes on vast kõige kitšilikum tegelane, mul endal oleks huvitavam olnud, kui kurjam olnuks hoopis Mia-Margot (Una Marta Soms). Kõige selle taustal lisavad loole traagilist nooti pisike Lisandra (Mirje Toomsalu), kes on lihtsalt veel liiga väike ja paistab, et keegi ei taha tema seltsis aega veeta ning õnnetu Siim (Kimi Reiko Pilipenko), keda isa kodus peksab ja siis väikeseks pedeks nimetab, sest poiss ei ole tema arvates liiga mehine. Julmust on selles filmis mitmes erinevas kihis, sellel iga kord pikemalt ei peatuta, midagi nämmutama ei jääda ja see on ka põhjus, miks on vaja lastega pärast filmi rahulikult asjad läbi arutada.

Ka lapsevanemad ise võiksid peeglisse vaadata ja mõelda oma käitumise üle. Kas ka teie laps võiks sattuda sarnasesse situatsiooni? Õige vastus on jah, isegi kui te olete enda arust kõige armastavam ja hoolivam vanem ja teie laps on tubli ja korralik, kes eales mingit pahandust ei tee. Minge kinno, see on hirmus, aga väga hea film. Lapsed on oma rollides loomulikud, stsenaarium selge, tempo kaasahaarav.

Reedel, 29. aprillil algab Haapsalus ka õudusfilmide festival HÕFF, mis kestab 1. maini. „Tagurpidi torni“ näidatakse ka selle festivali programmis.