Teismeliste seksisõltlaste lõputu suhtekriis
Sel nädalal jõuab kinodesse kaks uut filmi, nendest soovitan vältida noortekat nimega „Pärast langemist“ ja minna vaatama eestikat nimega „Vee peal“.
Margit Adorf
Sellegipoolest tuleb tänane lugu pikemalt hoiatussildiga filmist ja mitte eesti filmist, kuna režissöör Peeter Simmi linalugu, mis põhineb Olavi Ruitlase samanimelisel autobiograafilisel romaanil, linastus esmakordselt möödunud aasta PÖFFil ja siis sai ka sellest pikemalt kirjutatud (vaata 27. novembri Kuulutajat).
Aga väike mäluvärskendus siiski. „Vee peal“ on hästi südamlik film, ühe poisi suurekssaamise lugu Võrumaa agulis. Teda ümbritseb värvikas seltskond täiskasvanuid, kõik üsna kehval järjel ja alati ka sugugi mitte hästi läbisaavad, kuid kindlasti kokkuhoidev ja omade eest seisev väike kogukond.
Karakterid on hästi filmi sobitatud ja eredalt välja joonistatud, näitlejate valik super, rollitäitmised nauditavad. Film sobib hästi vaatamiseks nii vanale kui noorele kinokülastajale. Ei ole päris lastefilm, aga ainult täiskasvanute oma ka mitte. Selle filmi vaataja saab endale kinost kaasa kergelt melanhoolse, aga hästi sooja emotsiooni, kuigi filmis on ka traagilisi elemente. Painama ei jää, helgus ja elujaatus võidab.
Noortefilm „Pärast langemist“ on sedalaadi kraam, mis ilmselt mõeldud ainult fännidele. Kui te ei ole selle filmi eelmisi osasid näinud, siis eriti ei tasu kinno minna. Kui te ei ole lugenud Anna Toddi raamatuid, siis ega eriti ei ole samuti kinno asja. Siiski, selle filmi puhul tasub veidike tausta avada, sest tegemist on omalaadse fenomeniga, see on nagu teismeliste „50 halli varjundit“, ainult et vägivald on siin vaimne ja mingeid kokkuleppelisi sado-maso mänge ei harrastata. Ühendavaks jooneks on hästi palju seksi, mis ikka ja jälle peategelased magnetina kokku tõmbab.
Anna Todd on 1989. aastal sündinud daam, kes hakkas kirjutama 2006. aastal loodud telefoniäpis Wattpad, mis oli mõeldud vähetuntud autoritele väljundiks, kus avaldada oma ilukirjanduslikke katsetusi. Todd asus oma lugusid postitama 2013. aastal ning juba järgmisel aastal noppis kirjastus ta üles ning ilmus tema esimene raamat. Niisiis, Todd on nutiseadme põlvkonna kirjanik, tema esimene teos „Pärast“ on ilmunud ka eesti keeles, 2015. aastal, väljaandjaks Buduaar.
Teos kogus maailmas pärast ilmumist kiiresti üle miljardi lugeja, see jõudis ka kinolinale, esimene osa, „Pärast“, tuli välja 2019. aastal, eelmisel aastal oli kinodes „Pärast. Kui sädemeid lendas“ ja nüüd siis „Pärast langemist“. Oodata on veel vähemalt üht filmi. Raamatusarjas „Pärast“ on Todd kirjutanud kokku viis romaani.
Ma pean tunnistama, et minust on see raamatusari mööda läinud ja ilmselt ma ei ole ka sihtgrupp, aga kui rääkida filmist, siis – jube segane värk. Mingid minevikusündmused korraks sõidavad läbi, aga üldiselt on tegemist kiimlemislooga, kus põhitegevuseks on ühe paari korduv kokku- ja lahkuminemine, see on suhtedraama.
Minu jaoks muutis filmi eriti häirivaks see, et tegelased küll tunduvad olevat juba täisealised, käivad tööl, neil on sisukirjelduse järgi mingi tohutu taak ja elukogemus õlul, aga välja näevad nad ikkagi nagu tiinekad. Mind see liignoorus häiris, sest jäi mulje, et mingid keskealiste teemad on pakitud pubekapakendisse. Noorena võiks asju nagu palju vabamalt võtta, siin aga on kõik nii… kramplik? Aga võib-olla noored ongi tänapäeval kramplikud oma suhetes.
Arvan, et see filmide/raamatute sari võiks teismeliste kõrval huvi pakkuda peamiselt just kirjandushuvilisele publikule, kelle seast vanemad inimesed saavad selle teose kaudu tänuväärse võimaluse heita pilk noorema generatsiooni (armu)maailma. Kultuurielamust vast ei paku, aga antropoloogiliselt on huvitav.
Minu jaoks on nendes filmides liiga palju seksi ja liiga vähe muud sisu. Ärge nüüd lootusi üles kütke, see pole mingi puhas erootikafilm, aga erinevaid seksistseene on tõesti kohati lausa kurnavalt palju. Ma vaatasin ära ka eelmise aasta filmi, sinna otsa kohe „Pärast langemist“ – jah, läks liiale. Mitte et ma leiaksin, et suhetes seksi ületähtsustataks, või et seda kuidagi vähem olema peaks, aga filmis niisugune sisutühjus mind kui vaatajat kurnab.
Ma tahaks rohkem sündmuste arengut, mõtestatud tegevust, midagi, millele kaasa elada. Aga noh, jälle musitavad, jälle kisuvad riideid seljast – ära tüütab selline teiste vahtimine! Tehke midagi muud ka vahepeal! Ja siis nad arutavad ja räägivad mingit tühja-tähja, kaklevad natuke, oeh. Tüütu.
Paraku tuleb öelda seda, et kriitikud ei ole siiamaani kuskil maailmanurgas selle sarja filme kuigivõrd kiitnud, samas fännid kiljuvad õnnest. Nii et kui te juba eelnevalt ei tea, millega on tegemist, siis vaevalt küll see uus film teid kuidagi erutab. Kui aga teis tekkis huvi, millega tegu, siis otsige videolaenutusest üles esimene film, saate aimu, kas on mõtet uut osa vaatama minna. Sisu ma ei viitsi siinkohal ümber jutustada, võin vaid öelda, et kokku saavad ontlik tüdruk ja paha poiss, siis armuvad ja edasi on arulage seebiooper. Nii et ise teate. Vanamutt on rääkinud.
Tessa (Josephine Langford) ja Hardin (Hero Fiennes Tiffin) omas elemendis ehk teineteise embuses. Pehmet erootikat on filmis ülevoolavalt palju. Foto: Pressimaterjalid
