Täna on Eestis hingedepäev, Mehhikos surnutepäev

täna maailmas

Kui katoliiklikus kirikus peeti eile, 1. novembril kõigi pühakute auks pühakutepäeva, siis iga aasta 2. novembril on juba palju sajandeid tähistatud hingedepäeva, mil meenutatakse lahkunuid. Paljudes riikides nimetatakse tänast ka surnutepäevaks.

Allan Espenberg

Mingid teated hingedepäeva tähistamisest Euroopas pärinevad juba 6. sajandist, kui seda toimetati benediktlaste kloostrites. Ametlikult seati kõigi lahkunute mälestuspäev sisse Cluny kloostri abti Odilo poolt 998. aastal Prantsusmaal. Esialgu mälestati surnuid ainult Cluny abtkonna benediktlaste pühakodades, kuid peatselt laienes komme kogu katoliiklusele. Roomasse ilmus see traditsioon 14. sajandi alguses.

Teoloogilisest vaatevinklist on see päev seotud puhastustule ehk purgatooriumiga, kus toimub surnute puhastumine. Lisaks saavad teispoolsusesse läinud inimesed abi ja toetust elavatelt inimestelt palvete, paastumise ja armuandide näol.

Koju oodatakse esivanemate hingi

Eestis kuulub hingedepäev pikemasse ajavahemikku ehk hingedeaega või jaguaega, mil inimesed teevad suuri ettevalmistusi, lootes, et nende surnud esivanemate hinged tulevad koju käima. Selleks kaetakse lahkunud sugulasele või lähedasele rikkalik laud tema meelistoitude ja -jookidega ning teda püütakse ahvatleda ka muudel viisidel. Kindel koht on ka kalmistul käimisel.

Kuidas Eestis on kombeks hingedepäeva tähistada, selle saab selgeks 1. novembril 1934. aastal ajalehes Kaja avaldatud lühikirjutises. Artiklis öeldi järgmist: „Katoliku kirikutes peetakse homme (2. novembril) hingedepäeva. Sel päeval tuletatakse meelde kõiki neid, kes kirikuaasta vältel elavate hulgast on lahkunud. Sel päeval viiakse omaste haudadele pärgi, lilli ja pannakse sinna küünlad põlema. Mõnel pool on kombeks viia sel päeval haudadele ka toitu ja maiustusi.

Need meie vanema põlve mehed, kes eestlaste vene valitsuse all olles oma kroonuteenistuse mööda saatsid Poolamaal, kus rahva rõhuv enamik katoliiklased, teavad hingedepäeva sealsetest kommetest lihtrahva hulgas kõneleda mitmesuguseid lugusid. Isegi niisuguseid, kus sõdurid-muu-usulised kasutasid nende kombeid oma huvides, olid hingedepäeva pühitsejaile headeks vaimudeks, kes öösel tulid ja sõid kalmukünkale toodud toidu ära.

Meie luteriusu kirikus peetakse muldavarisenute mälestuseks surnutepüha. See on 5 nädalat enne jõulupühi. Tänavu langeb surnutepüha pühitsemine 25. novembrile. Apostlik-õigeusu kirikus on selleks oktoobrikuu viimane laupäev. Sellele lisaks on Eesti ap.-õigeusu kirik uue korrana maksma pannud kombe, et kõiki surnuid ja eriti iseseisvuse eest langenud kodanikke mälestatakse kirikus 1. detsembril ehk sellele järgneval pühapäeval.

Taarausulised korraldasid oma hingedepäeva läinud neljapäeval „Estonia” kontsertsaalis, mis võttis osalt näitemängu laadi, kus „kõnelesid” Lembit ja teised, kes ammu mulda varisenud.”

Surnute austamine Mehhikos

Iga aasta 1. ja 2. novembril pidutsetakse surnute mälestamiseks Mehhikos aga ka teistes Kesk-Ameerika riikides: Guatemalas, El Salvadoris, Hondurases, Nicaraguas. Neid päevi nimetatakse surnutepäevaks (Día de Muertos).

Traditsioon pärineb Mehhiko territooriumil elanud asteekidelt ja teiste hõimude indiaanlastelt, kes uskusid hauatagusesse ellu ning tõid ande ja ohvreid surmajumalannale Chalmecacihuatlile. Teadaolevalt tähistati surnute austamise püha Ameerikas juba 2500–3000 aastat tagasi.

Hispaania võimuperioodil säilitasid kohalikud elanikud omapärase perereliikviana sageli oma kodudes surnud inimeste tõelisi pealuid, mida demonstreeriti erinevate rituaalide ajal. Pealuud pidid sümboliseerima surma ja ülestõusmist. Selle päeva üheks sümboliks on Catrina, mis kujutab endast skeletistunud naisterahvast euroopalikus riietuses ja peakattes.

Ka mehhiklaste uskumuse järgi külastavad surnud sugulaste hinged novembri alguses oma kodumaja – eriti meelsasti pidid nad tagasi tulema siis, kui neile ohtralt kingitusi ja toitu pakkuda. Mehhikos tähistatakse surnute püha tavaliselt kahel päeval: kui 1. novembril meenutatakse eeskätt surnud lapsi ja imikuid, siis 2. novembril kuulub kogu austus lahkunud täiskasvanutele.

Neil päevil moodustatakse tuppa või koduhoovi surnud lähedase auks omapärane ajutine kodualtar, mis koosneb taimedest ja suhkrust valmistatud pealuudest, surnud inimese lemmiktoitudest ja -jookidest, muudest lahkunule kallitest esemetest. Altareid peetakse sümboolselt portaalideks, mille kaudu surnud inimesed saavad soovi korral võimaluse naasta kaasaegsesse maailma. Surnud sugulaste majade juurde viivate teeradade äärde paigutatakse küünlad, et surnu saaks kergemini kodutee üles leida. Samuti viiakse erinevaid kingitusi surnuaeda lähedase inimese hauale, mis kaunistatakse veel lillede, puuviljade ja lintidega.

Mehhikos toimub ka suurejooneline karneval muusika, laulude, tantsude ja rikkaliku peolauaga, kõikjal müüakse pealuude- ja skelettidekujulisi maiustusi, pilte ning kujukesi, inimestel on seljas kirevad karnevalirõivad ja näo ees koljumaskid. Sageli korraldatakse ka pidulikku rongkäiku, mida juhivad kohalike elanike hulgast valitud surnute kuningas ja kuninganna. Nendel pidupäevadel ühinevad lõbutsemine ja kurbus ning rahumeelselt eksisteerivad kõrvuti elusad ja surnud inimesed.

 

Hingedepäeva tavades on kindel koht kalmistul käimisel. Pildil Kunda vanal kalmistul asuv matuseplats.

Foto: kalmistud.ee