Tihe suvi paneb Rauno Kaibiaineni uusaastalubaduse ootele

kaiba2

Rakverest pärit näitlejal Rauno Kaibiainenil on käed-jalad tööd täis, sest augustis esietenduvad tema osalusel koguni kaks suvelavastust ja kohe septembri algul ootab ees osalemine Tartu teatrifestivalil Draama.

Tõnu Lilleorg

Rauno, üheks teie suverolliks on Liivimaa Henrik lavastuses „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“. Ta on munk, kes rändab ringi, suhtleb inimestega ja kirjutab asju üles – kõlab lahedalt.

Nii on jah. Ma pole küll jõudnud suuremat uurimistööd Henriku kohta teha. Tean temast vaid niipalju, kui Vikipeedias kirjas on. Ilmselgelt on näidendi autor Urmas Lennuk ja lavastaja Peep Maasik teda enda nägemuse järgi oma vajadustele vastavalt mugandanud. Seetõttu mõtlesin, et ei hakka ise süvauuringut tegema ning lähtun sellest, mis näidendis kirjas. Aga mulle meeldib see tegelane. Ta pole üldse selline mungalik tüüp, ta on ikka väga ahne, omakasu peal väljas, ta läheb läbi tule ja vee, et saada seda, mida tahab.

Henrik on luust ja lihast inimene?

Muidugi ja nagu inimesed ikka, ei löö temagi risti ette, kui peab tegema midagi, mis pole võibolla kõige õilsam tegu. Tundub olevat selline näiliselt sõbralik, muhe ja hooliv, aga tegelikult julm. Mulle meeldib! Mitme näoga tegelane ja väga vahva mängida. Ta osutub „Lembitus“ isegi üheks võtmefiguuriks. Mõnede allikate kohaselt elas ta 70 aastaseks, on huvitav mõelda, et kui palju sündmusi ta oma elu jooksul nägi. Vähemalt selles lavastuses ma võrdleks teda mõneti kollase ajakirjanikuga, kes paneb kirja seda, mis on massidele köitvam ja talle endale kasulikum.

Augustis tuleb teil Võrumaal Urvastes veel teinegi esietendus, kui mängite kunstnik Edgar Valterit lavastuses „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.“ Praegu on teil vist kiire aeg?

Jah, heas mõttes nii hullumeelset perioodi polegi varem olnud. Ja naljakas on, et kuna kahel eelmisel aastal on mul päris korralik tamp taga olnud, otsustasin tänavu uue aasta lubadusena, et võtan sellel aastal rahulikumalt. Aga veel tihedamaks on läinud. Praegu näib mul esimene vaba päev tulemas 28. augustil, aga seegi on juba küsimärgiga. Kui mul suvelavastuste lood ära lõpevad, osalen VAT Teatri monolavastusega „Mister Green“ Draama festivalil Tartus. Sügisel algavad mul taaskord proovid Teatriühenduse Misanzen raames. Mu hea sõber, Itaalia näitleja, lavastaja ja teatriõppejõud commedia dell`arte ja maskiteatri alal, Matteo Spiazzi, tuleb tegema lavastust, mis esietendub novembri algul. Seejärel lähen kohe Kuressaare linnateatrisse „Kunksmoori“ lavastama.

Nüüd lavastus “Mister Green”, mida mängitakse septembris DRAAMA festivalil, kas seal sõnad puuduvad?

Jaa, tegu on lavastusega, kus pole ühtegi sõna, lugu on puhtalt visuaalne. Arvan, et Eestis näeb esimest korda, kuidas näitleja mängib kanga taga. Kasutame spetsiaalset kangast, mida nimetatakse pepper scrim. Sellele projitseeritakse videopilt ja mina mängin selle videopildi sees.

Tekib mulje, et tegelane on selle ruumi sees, mida videopilt näitab?

Just. Ja minu taga on veel ka kangaid, nii tekib 3D efekt ja mulje, nagu ma oleksin kuskil metsas. Lavastus kestab 54 minutit ja mu ainukeseks nähtavaks partneriks on potitaim, pisike tammepuu. Lugu räägib mehest nimega Marco, kes sarnaselt minule on end tööga üle koormanud. Marco ainuke lohutaja ongi see potitaim, pere reliikvia, kellega ta proovib aeg-ajalt koos aja maha võtta. Marco hoolitseb taime eest ja taim omakorda hoolitseb Marco eest, rahustab teda, annab talle energiat vastu ja saab mehest arvatavasti kõige paremini aru. Taim ei esita küsimusi ja ei anna ülesandeid. Asjaolude kokkulangemisel satub Marco selle potitaimega metsa. Ta ei ole kunagi metsas käinud ja arvatavasti isegi mitte linnapargis. Võib-olla see tüüp eksiks isegi Tammsaare parki ära, sest ta on läbinisti linnainimene. Ta satub metsa ja lugu ongi sellest, kuidas ta seal hakkama saab. Mingis mõttes on see Robinson Crusoe üksikule saarele sattumise lugu.

Kas Marcoga tulevad metsa kaasa tema igapäevaelu peegeldused?

Ses mõttes küll, et paadunud linnainimesena on ta suhteliselt abitu lihtsate asjadega hakkama saamisega, nagu näiteks lõkke süütamine.

Jälgides ajakirjandust tundub, et inimestele on loodusega seotud teemad kaugeks jäänud, samas, kui see teema üles tõuseb, nagu näiteks see Haabersti remmelga juhtum, puudutab see paljusid.
Vahva on jah, et see tükk haakub hetkel ühiskonnas aktuaalsete teemadega, metsandus tekitab Eestis praegu ju palju poleemikat. Teema poolest on see lavastus täna nagu rusikas silmaauku. Üksinda laval olemisega ma veel endiselt kohanen, see on ikka suur vastutus. Festivalidel Itaalias ja Saksamaal võesti “Mr Greeni” ilusti vastu, tuli ainult kiidusõnu nii lavastuse, näitlemise kui visuaali kohta.

Näitlejale on vist paras katsumus mängida üksi laval, kus tuleb olla mingi videopildi sees.

Jaa, ta on kindlasti tehniliselt üks keerulisemaid lavastusi, nagu oli kunagi ka varjuteatrilavastus “Üle vee”. Ahjaa, „Mr Greenis” on mul veel üks partner lisaks poitaimele, tehnik. Kui me lavastaja Helen Rekkoriga lavastust tegime, sain aru, et seda võiks nimetada tantsulavastuseks, sest kogu mu liikumine on sekundi pealt paika pandud, et see haakuks Ardo Ran Varrese loodud muusikaga. Kogu etenduses on kaks vaikuse kohta, ülejäänud on kõik kaetud heliga ja iga helilise signaali peale toimub mingisugune reaktsioon/liigutus, kogu teekond punktist A punkti B on sündmusi täis pikitud.

Millist tagasisidet olete saanud?

Ükskord peale etendust toimunud vestlusringis öeldi, et “saime näitleja diktsioonist aru”, ju siis oli arusaadav, mida Marco seal laval läbi elab, ju siis on minu kehakeel mingilgi määral loetav.

„Salamere“ lavastajaks on Helen Rekkor, kelle tehtud on ka tänavu Rakvere Teatris välja tulnud lavastus „See kõik on tema“. Mida „Salamere“ lavastus endast kujutab?

Tegu on kahevaatuselise näitemänguga, kus alguses mängime katuse all. Seal saame osa Edgar Valteri ühest väga tähendusrikkast eluhetkest. Teine vaatus toimub Villikese teatritalu õuel ning see kujutab unenäolisemat maailma, mis on inspireeritud Valteri maalidelt. Silent disco klappide abil saab publik seda maailma võimalikult vahetult kogeda. Muide, lavastusmeeskonnas on samad tegijad, kes “See kõik on tema” juures, ehk kunstnik Maarja Pabunen ja videokunstnik Alyona Movko. Näitlejatena teevad kaasa veel äsja Viljandi Kultuuriakademia lõpetanud Liisu Krass ja mu enda üliandekas kolleeg Improteater Impeeriumist Erki Aule.

Saite näitlemisega sina peale Rakvere Reaalgümnaasiumi näiteringis Karla.

Kui olin lõpetanud Rakvere Linna Algkoolis 5. klassi, õnnestus mul sisse saada Rakvere Reaalgümnaasiumi. Sattusin teatri- ja ajakirjanduskallakuga klassi, kus meil oli tunniplaanis draamatund. Pärast ühe etüüdi tegemist kutsus õpetaja Tiina Kippel mind näiteringi, kus oli parasjagu käsil „Kolme musketäri“. Nii ma näiteringi sattusingi.

Kas teil kujunes kooliteatri ajal välja soov näitlejaks saada?

Vot ei teagi, ma olen pikalt püüdnud seda analüüsida ja arvan, et soov näitlejaks saada võis olla alateadvuses juba varem, algkooli ajal, kuigi siis ma olin hästi tagasihoidlik poiss. Mitte et nüüd ma oleksin metsik etteastuja, kuigi selle ametiga kaasneb kindlasti ka edevus. Reaalselt hakkasin kaaluma näitlejaks saamist ehk 11. klassis ja teistele julgesin seda öelda lõpuklassis. Kusjuures lõpuks oli innustajaks mu inglise keele õpetaja, kes suulisel gümnaasiumi lõpueksamil veenis mind, et hakkaksin teatrit tegema. Ega ma ise suurt ei jõudnudki sel eksamil rääkida, pigem rääkis õpetaja. Igatahes augu ta mulle pähe rääkis ja kultuuriakadeemiasse sisseastumisavalduse viisin. Mõned nädalad varem oli meil Karlaga välja tulnud lavastus, kus mängisid ka Jürgen Gansen ja Mari Rauba. Mäletan, et lavastus valmis kiiruga, sest seda oli vaja mingil tähtpäeval mängida. Ju see tegelaskuju kukkus mul siis väga loomulikult välja. Olin ju varemgi koolirahva ees esinenud, aga pärast seda tükki olin ma ikka kohe üle kooli tüüp, õpilased ja õpetajad olid vaimustuses, koolikaaslased tulid juurde ja nimetasid mind selle tegelaskuju järgi. See oli minu jaoks ikka väga veider.

Millest see tükk oli?

See oli Rain Mikseri kirjutatud näitemäng „Vennad“, kus üks vend oli, kui ma õigesti mäletan, tagaotsitav ja tuli korraks koju käima. Vahva lugu.

Kas sisseastumine Viljandi kultuuriakadeemia teatrikooli läks libedalt?

Jaa, ma ei ole siiamaani sellest fenomenist aru saanud. Mõtlesin, et kogun julgust ja küsin üks hetk Komalt (Kalju Komissarov – T.L.), aga nüüd kahjuks seda võimalust enam pole. Mul läks tõesti üllatavalt hästi. Tiina Kippel aitas mind väga palju eksamiteks valmistumisel. Esimese asjana esitasin luuletuse, milles olid read „vasikale silmad tehti pähe ja lollist tembust alguse sai see…“ Esimest korda elus ma mõistsin luuletust. Sain aru, mis sinna ridade vahele on kirja pandud, kui ilus ja valus see võib olla. Koma rehmas selle peale: „Selge! Näeme homme.“ Mul ei jõudnud see kohe kohalegi, et olin esimesest voorust edasi saanud. Eksamitevaheliste pauside ajal tuli Kalju minuga ikka aegajalt vestlema, uuris minu kohta ja võrdles aina iseendaga, et milline tema oli sellel ajal olnud. Ma tõesti ei tea, kuidas mul õnnestus sisse saada, sest need etüüdid, mida tuli järgnevatel päevadel teha, kukkusid välja ikka väga õudsad. Kusjuures enne eksamile minekut ma ei uskunud, et ühed sisseastumiseksamid võivadki kesta neli päeva ja hommikust õhtuni. Et seal tuleb lisaks luuletustele, lauludele, proosatekstidele ja etüüdidele teha muu seas ka Cooperi test, IQ-test.

Olete nüüd töötanud teatris kaheksa aastat, mida teater teile annab?

See on nüüd küll hea küsimus… Hetkel on laval olemine ainuke asi, mis toidab ja toob rõõmu ja naeratuse suule. Kuidagi lihtsam on vist elada seda väljamõeldud elu, kui oma isiklikku elu, hetkel vähemalt (naerab). Ju ma poen selle töö taha ja proovin oma isikliku elu tööd tehes ära unustada. Eriti vägeva katarsise saab improteatrit tehes.

Olete ühes ankeedis nimetanud oma hobideks ujumise, lugemise ja reisimise. Kuidas nendega tänavu on olnud?

(naerab) Väga kasinalt. Tõsi, reisimist on küll palju olnud. VAT Teatri „Mister Greeniga“ käisin mais Itaalias ja juunis Saksamaal, jaanuaris külastasin Improteater Impeeriumiga Ameerikat ja Kanadat ning kevadel Islandit. Lugeda olen jõudnud ainult teemakohaseid asju, mis lavastustega on seotud ja ujuda saan siis, kui õnnestub saunalavalt tulles tiiki hüpata. Saun ja tiik on Urvastes ja samuti vanematekodus Rakvere lähistel.

Intervjuu on läbi viidud eelmisel nädalal Paides keskväljaku katusekohvikus, kui näitlejal Rauno Kaibiainen oli üsna juhuslikult päeva esimene pool vaba ja teel Võrumaalt Viljandisse sai ta väikese haagi sisse teha. Foto: Tõnu Lilleorg