Uusversioon Rooside lahutuse saagast
1981. aastal avaldas USA kirjanik Warren Adler romaani pealkirjaga „Rooside sõda“. 1989. jõudis kirjandusteos Danny DeVito lavastajakäe all esmakordselt kinoekraanile. Nüüd on samast loost valminud uusversioon.
Peab ütlema, et kahjuks eesti keelde seda raamatut tõlgitud ei ole, kuigi tegemist oli rahvusvahelise menukiga ja seda on tõlgitud umbes 25 keelde. Kes väga soovib lugeda, siis inglise keelseid versioone on võimalik osta välismaistest poodidest, Google’i raamatutes on see olemas ka e-raamatuna. Adler kirjutas hitile hiljem ka järje, „Rooside lapsed“, kuid seda enam nii suur edu ei saatnud.
Romaan kirjeldab Barbara ja Jonathan Rose’i kohtumist, suhte arenemist ja peamiselt selle dramaatilist lagunemist, mis võtab tõelise hävitustöö mõõtmed. Paar on teineteisel niimoodi kõri kallal, et lõpuks saab öelda: hea, et ellu jäid. Kuna ma romaani pole lugenud, siis ei oska kommenteerida, kui palju või kui üldse mitte parem on see filmiversioonidest. Küll aga võib kindel olla selles, et filmi kõik romaanis olnud peensused ja sündmused ei jõudnud. Lahutuse loo muudab kestlikumaks ja vürtsikamaks asjaolu, et paar on kooselu jooksul jõudnud soetada omajagu varandust, mille jagamisel nad sugugi mitte üksmeelel pole. Samuti ei soovi kumbki välja kolida ühisest majast.
1989. aasta filmiversiooni saab hetkel laenutada Apple TV keskkonnas, rendi hinnaks 3,99 eurot. Eestikeelseid subtiitreid valikus ei ole, aga on näiteks soomekeelsed. Minu teada on see hetkel ainus kanal, kust saate seda filmi Eestis laenutada. Film on ju siiski juba 36 aastat vana ja filmimaailmas on see väga kõrge iga.
Vanemat filmiversiooni olen kunagi teismelisena näinud ja mind huvitas väga, kuidas see mulle praegu mõjuks. Ega eriti palju ei mäletanud ka, peamiselt vaid seda, et Barbara Rose’i mängis Kathleen Turner ja Jonathani Michael Douglas, kes olid toona filmipaarina eelnevalt kuulsust kogunud filmis „Niiluse juveel“ (1985), mis mulle oli varem üliväga meeldinud. Danny DeVitot advokaadi rollis mäletasin samuti, eriti stseeni, kus ta räägib sellest, kuidas ta 13 aastat ei ole suitsetanud ja siis ja siis, viis elu ta kokku abielupaar Roosidega… DeVito filmiversioonis jutustataksegi lugu läbi advokaadi silmade, ta kirjeldab oma karjääri kõige hullema lahutuse juhtumit.
Vana versiooni uuesti nähes üllatas mind see, kui rajud erootilised stseenid seal alguses olid, Kathleen Turneri läbikumav märg särk, akrobaatikatrikk sügisesel heinamaal ja sinna otsa kohe vürtsika dialoogiga seksistseen – ütleks et kange kraam. Turner selles rollis oli üdini sensuaalne ja kiirgas endast seksapiili filmi esimestest kaadritest alates. Michael Douglas oli alguses rohkem äbarik, suhte arenedes aga muutus üsna jõuliseks alfaisaseks, kelle jaoks naise koht on traditsiooniliselt köögis ja kelle jaoks mehest perepea peab raha teenima. Nende omavaheline mäng paistis vaatajale särtsu täis, võimalik, et osalt tänu just tollele „Niiluse juveeli“ filmile, kus nad samuti mängisid kirglikku süttivat armulugu.
Igal juhul on Barbara selles „Rooside sõja“ versioonis algusest saati tugeva karakteriga naine, kelle puhul pole kahtlustki, et tal ei ole plaanis olla mingi köögi-kata. Ta küll oskab teha väga häid sööke ja panebki püsti oma toitlustusfirma, kuid point on siiski selles, et ta oli juba eelnevalt iseseisev naine, keda mingi mees ei saa oma tahtele allutada.
Uue filmi puhul, kus naispeategelast mängib Olivia Colman ja meespeaosalist Benedict Cumberbatch, häiris mind kõige enam naispeategelase valik. Mul oli ikka endiselt Kathleen Turner selles rollis silme ees ja Colman paraku kahvatus tema kõrval. Minu silmis ei kuma Colmani näitlejatööst seda loomupärast sitket selgroogu, mis Turneris oli olemas. Colman sobib kehastama just pigem vaikselt naeratava perenaise rolli, mitte aga jõulist femme fatale‘t, kes võtab juba ainuüksi oma kohalolekuga meestel põlved nõrgaks.
Uusversioon romaanist ei ole siiski uusversioon eelmisest filmist. Stsenarist Tony McNamara on kirjutanud uue linaloo, mida on kaasajastatud ja päris palju muudetud. Seega kui teiegi vaatate nii vana kui uut filmi, siis ei tasu arvata, et näete lihtsalt ümber filmitud 1989. aasta versiooni. Võib öelda, et uusversioonis on küll algset romaani kergelt ära tunda, aga kõik on suures nihkes. Naerda saate raudselt ja võin üsna kindlalt väita, et kui te just lausvaimustuses ei ole, siis peate kaasaegset „Rooside sõja“ versiooni vähemalt tugevaks keskmiseks. Pettuma ei pea.
Margit Adorf
