Vanamees muutub robotiks
Möödunud nädalavahetusel jõudis kinodesse uus kodumaine animafilm „Peetrikese jõulurobot“.
Margit Adorf
Režissöör-stsenarist Mikk Mägi on kokku pannud kepsaka loo, mis küll päris väikestele lastele võib mõjuda hirmutavalt. Hindan seda iseenda mõõteskaalal, sest mul on väga hästi meeles, kuidas ma lapsena osasid multikaid kartsin.
Kõige hullemad olid „Suur Tõll“ ja „Kaliif toonekurg“. Selle õudusdoosini uus robotjõuluvana film siiski ei ulatu, pigem jääb rohkem sinna „Siilike udus“ kategooriasse, mida ka osad lapsed väga kartsid (minu meelest see ei olnud nii hirmus). Siilikese film on kõhe, aga samas siiski rahulik, Tõllu-loos on super hirmus muusika ja visuaal, aga „Kaliif toonekurg“ on lihtsalt ängistuse painav ellukutsumine. Jõulurobotis on mõnevõrra vägivalda, mis võib meeldida suurematele lastele, aga film vast ei sobi võsukesele, kes läheb päris esimest korda elus kinno.
Jõuluroboti filmi teeb jubedaks see, et robot-jõuluvana on hiiglaslikku kasvu, no ikka laeni tont, kel silmadeks põlevad lambid. Lisaks sellele on ta hullumeelselt etteaimamatu ja hakkab lapsi taga ajama, et neid kinni püüda ja ümber programmeerida. No et laste soovid sobiksid rohkem sellega, mida ta ise ette kujutab, kuidas võiks olla.
Täiskasvanud ulmesõbrale film kindlasti meeldib ja täiskasvanul ei tohiks selle pooletunnise seikluse ajal igav hakata, kooliealistel lastel samuti mitte. Pealegi on filmil ilus moraal, et mõnikord on elul pakkuda hoopis parem üllatus kui see, millest on algselt unistatud.
Lugu algab sellega, et Peetrike sõidab koos vanematega maale, ilmselt sugulastele külla. Seal peaks ta kohtama teisigi lapsi, keda näeb üldiselt harva. Peetrike unistab robotkoerast, kelle reklaami ta on näinud ja mis on nii temal kui ka kõikidel teistel lastel sõnasõnalt peas. Väga lõbusad stseenid – nii reklaam kui ka see, kuidas lapsed peast kõik ette vuristavad. Nii need asjad ju ka päris elus on. Ilmselt maksab robotkoer väga palju ja isa annab mõista, et vist ikka seda robotit ei saa. Selle peale soovib Peetrike suures ahastuses, et jõuluvana võiks ise robot olla, sest siis ta suudaks täita kõikide laste kõik soovid.
Muinasjutule kohaselt see soov täitubki. Lapsed peavad jõuluvanaga silmitsi seisma ja läbi erinevate seikluste jõuavad nad lõpuks veendumuseni, et enne oli ikka parem. Siis kui oli tavaline jõuluvana. Nad soovivad, et kõik muutuks endiseks. Kas see juhtub, seda enam täpselt teada ei saagi, sest robotjõuluvana põgeneb sinna, kust ta saabus. Lapsed aga saavad koju tagasi ja on oma kingitusega ülirahul. Mis kingituseks on, seda peate kinos vaatama.
Autor Mikk Mägi on teinud ka menukad Vanamehe filmid, „Vanamees ja põrsauss“ ning „Vanamehe film“ on mõlemad tema loodud. Filmi plakatil on tagasihoidlikult esile toodud „Sipsikut“ ning filmi „Kaka ja kevad“. Võimalik, et Vanameest peeti lastefilmi reklaamimisel liiga vängeks kraamiks, aga vanamehe-vaibi on „Peetikese jõulurobotis“ siiski tunda küll. Huumorit leidub omajagu ja seal on palju häid naljakaid detaile, beatbox-peetidest kuni konn-printsini.
Kuna „Peetrikese jõulurobot“ on ainult 30-minutine film, siis kinos näidatakse seda koos animafilmiga „Kadunud sokid“. See on Oskar Lehemaa 2023. aastal valminud film, mida on pärjatud mitmete preemiatega, näiteks võitis see 2024. aastal EFTA parima animafilmi preemia ja PÖFF Shorts festivali preemia.
Sokifilm tundus minu jaoks mõnevõrra igav, võimalik, et seetõttu, et seal ei juhtu mingeid ulmelisi jaburusi. Muidugi on sellegi filmi tegevus muinasjutuline, sest tegelasteks ju ka sokkide perekond. Ka seal leidub robot – seekord tolmuimeja. Aga ta ei ole nii hirmus kui robotjõuluvana. „Kadunud sokid“ on 20-minutiline film ja miskipärast poeb eriliselt hinge täiskasvanuile, ju selles on rohkelt nostalgilist meeleolu, mis toob oma lapsepõlve meelde.
